Vaprad matkasellid vulkaanide pargis

Täna sõitsime vulkaanide parki. Alustuseks käisime vaatamas üht hetkel tossavat kraatrit, kuhu väga lähedale turvalisuse kaalutlusel mõistagi ei lasta, aga siiski piisavalt, et äge vaade saada. 

Jätkasime eelsoojenduseks ca 6,5 km matkaga hetkel maharahunenud vulkaanikraatrisse. Mõni taimeke on seal isegi juba vohama hakanud. Aga maastik ise on ikka väga omapärane.

Ning seejärel juba peale paari lihtsalt vaatenautimuspeatust võtsime ette 16 km matka, et minna vaatama, kuidas laava merre voolab. Seda laavat on seal voolanud juba järjest samast kraatrist alates 1983 aastast, nii et kogu maastik, kust üle oli vaja turnida, meenutas mingit ulmefilmi. Kuna laava vettevalgumine viskab temperatuurierinevuse tõttu üles meeletu aurupilve, siis raske on saada pildile need vähesed hetked, kui aurupilvest ilmuvad nähtavale punased vedela laava joad. Me oma piltidelt neid lõpuks ei suutnudki tuvastada, aga ise nägime ära, et see tõesti on seal olemas ja voolab hetkel vedelal hõõguval kujul. Lisaboonusena nägime ka mingeid veidraid rotilaadseid loomi, kes vist seal muidu viljatul pinnal toituvad turistide mahapillatud toidupurust.

Aga eriti joppas sellega, et täiesti mitteootuspäraselt hüppas sealsamas kalda lähedal üks (või isegi 2 - Aivaril õnnestus näha mõlemat, aga ma magasin esimese laavavahtimise tõttu maha) vaal veest välja, nii et seekord nägime isegi lähemalt kui laevatuuril. Nii et kokkuvõttes tasus see ohjeldamatu matkamine ära. Laavat lootsime küll näha natuke lähemalt, aga ju siis pole ikka turvaline ninapidi juurde ronida. Ja homme küll sama palju matkata ei viitsi.

Pulma-aastapäev

Eile siis tähistasime oma keraamikapulma. Alustuseks lendasime Maui'lt Big Islandile. Lend 9-kohalise lennukikesega. Olin just öösel unes näinud, et meid paigutati äriklassi  - saimegi kohe lendurite seljataha esimestele istmetele... Miskipärast shampanjat ei serveeritud...

Ka lennujaam oli üsna tagasihoidlik sara ja meenutas pigem kolmandat maailma, kuna kõik oli seal täiesti suvakas - boarding passe keegi ei andnud, mingit turvakontrolli polnud, kaalule tuli ronida ise koos pagasiga, keegi lihtsalt hõikas, mis lennule minek parajasti toimub ning siis läksime lenduri sabas lennukisse. Eks ta seal õhus üksjagu laperdas, aga kohale jõudis ning maandus väga sujuvalt.

Big Island võttis meid vastu üleni halli ja vihmasajusena, nii et arutasime isekeskis, et loodetavasti ei hakka meie abielu kohale sama sünged pilved kogunema. Sõitsime läbi saare ja vihmasaju teisele rannikule ning seadsime ennast oma järjekordsesse metsamajja sisse. Õhtuks olime bronninud laua ühes lähedalasuvas restoranis, mida meie võõrustajad meile soovitasid. Vaatamata muidu üdini hallile päevale saime õhtul nautida nii head toitu kui head seltskonda. Boonusena mängis restoranis kitarri ja laulis üks kohalik muusik, nii et oli päris meeleolukas.

Tänaseks oli ilmaennustus küll üsna sarnane kui eilseks, aga tegelikkus erines kui öö ja päev ning täna kõrvetas päike. Käisime tutvumas Hawaii ajalooga ühes rahvuspargis, kus presenteeriti muistsete havailaste puuskulptuure ja traditsioonilisi ehitisi. Koht ise oli ka väga ilus - otse mere ääres, kauni palmisalu ja rannal vedeleva kilpkonnaga.

Peale kuumuses ringi tatsamist tahtsime ka ise võimalikult kiiresti randa vedelema ja vette solberdama pääseda. Seekord õnnestus valida hea ujumise rand, st laine ei olnud liiga suur ja hoovused ei püüdnud avamerele sikutada. 

Tagasiteel koju möödusime ka saare kõrgeimast tipust Mauna Keast, mis oleks justkui purskama hakanud. Üksiti nägime ka ära, et seal tipus on lumi, nii et sinna turnima ei kipu. 

Palju päikest ja kilpkonni

Täna tegime rannapäeva, kuna hoolimata keskpärasest ilmaennustusest säras päike ja oli 29 kraadi sooja. Valisime oma metsamajale üsna lähedal asuva ranna, Maui põhjarannikul Pai'a linnakese külje all. Ujumiseks mitte just parim, sest suur murdlaine ei võimaldanud läbi murda, vaid lajatas heal juhul lihtsalt uikarid liiva täis, halvemal juhul lausa pikali, nii et tuli piirduda lihtsalt laines hüppamisega. Seevastu oli rand ideaalne kilpkonnavaatluseks - vesi lausa kubises suurtest merikilpkonnadest, kes täitsa kalda ääres läbipaistvas vees mõnuga solberdasid ja päid veest välja pistsid. Oleks murdlainest läbi ujuma pääsenud, oleks olnud suur oht kilpkonnadega põkkuda. 

Kui tundus, et hakkame juba punanahkadeks muutuma, suundusime tutvuma kohaliku kaubanduse ja toitlustusega. Toit oli hea ja kaubandus ka põnev, eriti kohalike ehtekunstnike poekesed. Pildimaterjali tänasest rohkem polegi, kui üks näide siinsetest veidratest jõulukaunistustest ja paar järjekordset rannapilti.

+3

Tänaseks oli meil suurejooneline plaan minna Haleakala rahvusparki vulkaanikraatrit vaatama ning teha seal ca 15 km matk. Toppisime selga kõik oma soojemad riided, kuna seal pidavat olema temperatuur 10 kraadi ringis. Tee mäkke oli esialgu päikseline, kuid siis hakkasime jõudma peadpidi pilvedesse ja hakkas mingit niiskust piserdama ning nähtavus pilves olles muutus nullilähedaseks. Tippu jõudes muutus ka temperatuur nullilähedaseks ehk +3 kraadi. Autost välja astudes tahtis tuul küliti puhuda ning näkku tuiskas horisontaalselt sadav vihm. Ümberringi valitses läbipaistmatu udu- või pilvemass. Ühesõnaga ilm oli nii uskumatult s..t, et ajas ohjeldamatult naerma ning sellist ei osanud isegi Kivirähk Rehepapis kirjeldada. No ja silm mõistagi kuigi kaugele ei seletanud. Otsustasime, et sellistes tingimustes 15 km matkata poleks kuigi äge. Aga pisut allpoole tagasi sõites säras päike (ja oli juba 6 kraadi sooja), nii et väikse jalutuskäigu saime ikkagi ära teha ja suurepärased vaated ka kätte. Ühesõnaga piirdusime memmekate programmiga ja jõudsime hoopis pealelõunal veel korraks rannaski käia - peab tunnistama, et +26 oli palju meeldivam kui +3.

Linnast metsa

Lõpuks ometi internetiühendus, kuigi oleme jõudnud pigem tsivilisatsiooni äärealadele ehk linnast metsa, kus me ühes Airbnb majakeses peatume. Just käisime külapoest süüa varumas ning kogu ülejäänud klientuur paistsid paadunud hipid olevat. Aga päeva veetsime täna ühe Maui põhiatraktsiooni ehk Road to Hana ülevaatamisega. Tegemist on kauneid vaateid pakkuva rannikuteega, aga kuna ta kulgeb valdavalt mööda mäekülgi, siis on kurv kurvis kinni, nii et Markko Märtin, vabandust Aivar Tooming Ford Focusel ajas mul lõpuks jälle südame kergelt läikima. Mulle tundus, et ta oli üks kiiremaid autojuhte teel - nii mõnigi, kellele järgi jõudsime, tõmbus aegsasti tee äärde, vaadates tõenäoliselt, et mingi hull läheneb. Pikemad peatused tegime Eedeni aias ning Waianapanapa pargis. Eedeni aed on väga liigirikas ning suurepäraste kose- ja mere vaadetega park. Waianapanapa aga ägedate mustade vulkaaniliste kaljude ja musta liivaga rannaga mereäärne vaatamisväärsus. Lisaks jäi teele mitmeid suuremaid ja väiksemaid koski, mida me ei pidanud vajalikuks üles pildistada, kuid nii mõnigi peatus kohustusliku pildi saamiseks lausa keset teed, pannes kogu liikluse kitsal mägiteel seisma. Turist on ikka üks huvitav liik. Lõpuks otsustasime minna veel ühte rahvusparki, et läbida paar matkarada ja näha paari muljetavaldavamat koske, kui need, mis mitmed kohas teele jäid. Kui autost väljudes piserdas meeldivalt jahutavalt peenikest uduvihma, siis keset matkarada saime enam-vähem kosega võrdväärse koguse vett kaela, nii et olime lõpuks aluspesuni märjad. Aga me ei andnud alla, vaid käisime koos paljude teiste turistidega läbi ka teise matkaraja. Jälle tuleb mainida, et turist on huvitav liik - ei lase ennast ilmast karvavõrdki häirida. 

Internetivaba elu Kihei's

Kui Lufthansa parajasti ei streigi, on ta teenus laitmatu ja täpne. Õnneks õnnestus osa lennust ka maha magada, aga parem uni tuli 6-tunnisel United Airlines'i lennul LA-st Maui’le, kuna see oli nii meeldivalt tühi, et saime hõivata kumbki omaette istmerea ja üle hulga aja ennast horisontaali visata. Ühesõnaga, võib öelda, et hoolimata kõigest läks kohalejõudmine libedalt. Kõige kahtlasem moment oli vist USA-sse sisenemisel, kus ametnik meilt küsis, kauaks me tulime, ning kui ta kuulis, et kaheks nädalaks ja vaatas meie pisikesi kotikesi, siis korraks küll kerkisid tal kulmud juuksepiiri lähedale. Aga Aivar vabandas meid kuidagi välja - et Havaile pole ju midagi peale uikarite ja lühkarite eriti vaja.

Ka hotell, õigemini rendikorter, õnnestus pimeduse varjus üles leida. Hommikul oli võimalik ka täpsemalt näha, kuhu siis õieti sattunud oleme. 

Kihei on kena ookeaniäärne väikelinn. Täna oli küll palju muda tänavatel, sest vist alles eile oli mingi meeletu padukas olnud, aga üldmuljet see eriti ei rikkunud. Alustuseks tegimegi jalutuskäigu Starbucksi hommikusöögile ning siis kaardistamine ära, millisest rannapargist kõige parem randa minna oleks. Vedelesime lõpuks päris mitu tundi oma majast praktiliselt üle tee asuvas rannas, kuna oli meeldivalt vahelduv pilvisus ning vesi ka mõnusalt soe, no ja peale pehmelt öeldes üsnagi pikka teekonda siia ei viitsinud kohe ka mingeid pikemaid sõite ette võtta. Aivar arvas nägevat ka paari vaala - kaks kolossaalset tumedat kogu solberdasid tunde otse ranna lähedal madalas vees. Aga lõpuks tõusid nad püsti ja tulid veest välja, osutudes tavaliseks afroameerika paarikeseks. Meiesugused rahutud hinged ei kannata ikka tervet päeva ühe koha peal passida, nii et pealelõunal hüppasime ikkagi autosse ja sõitsime veel paari paljukiidetud randa vaatama. Tuleb tunnistada, et esmamulje Hawaiist on küll hea - päris ilus on siin ikka.

Teine päev Hawaiil. Ajavahest tingituna ärkasime vara, nii et kohe kui valgeks läks, hüppasime autosse ja läksime vaatamisväärsusi otsima. Võtsime ette ühe matkaraja, mis osutus parajaks mudas müttamiseks. Vaated olid küll ilusad, aga mägesid ja oluliselt suuremaid koski oleme ennegi näinud, nii et veidi ikka isekeskis mõtisklesime, kas see soparalli tasus end ära. No sportlikus mõttes oli vist siiski tubli saavutus. 

Jätkasime teekonda rannikuäärset highway’d mööda, mis on kohati vaid ühe auto laiune mägitee, nii et kui keegi vastu tuleb, peab aeg-ajalt tagurdama ja jälgima, et kuristikku ei kukuks. Mägiteed ajavad mul pikapeale südame pisut läikima, nii et pidin vahepeal isegi juhtimise üle võtma (roolis olles süda ei läigi). Aga no vaated olid super ilusad, nii et tasus selline teekond ette võtta. 

Pealelõunal lebotasime jälle rannas, nii et väike lootus on saada pruuniks teiseks jaanuariks. Õhtusöögile jalutasime oma korteri lähedusse ühte ülipopulaarsesse restorani. Rahvast oli murdu ja melu selline, et omavahel suhtlemiseks tuli karjuda peaaegu nagu ööklubis. Toidud maitsvad, aga ebanormaalselt suured. Veeresime ägisedes nn koju ja juba võitlemegi varase unega.

Kolmas internetivaba päev Hawaiil. Õigupoolest täitsa mõnus, kui ei ole aimugi, mis jama Eestis või maailmas parajasti toimub. Siin kulgeb meil elu rahulikus ja päikselises rütmis. Ajavahest tingituna oleme muidugi varajased ärkajad ja ööklubisse meil asja pole. Täna tuli vara ärkamine eriti kasuks, kuna snorgeldamistuur algas juba varavalges. Sadamas parkimiskoha leidmine oli pisut stressitekitav, aga edasi kulges kõik mõnusalt. Esimene snorgeldamiskoht oli Molokini atolli juures, kus on eriti selge vesi ja hea nähtavus isegi lühinägelikule. Oli palju toredaid kalu (Aivar püüdis neid ka pildile, aga meie veekindlast fotokast ei õnnestu pilte siia blogisse tõmmata). Teine koht oli orienteeritud kilpkonnade vahtimisele. Paari päris pirakat ka õnnestus näha. Aga eriti tore oli see, et snorgeldamisele lisaks õnnestus ka küürvaalad ära näha (mitte küll snorgeldades, aga laevasõidu ajal, ja seekord olid need ikka päris vaalad, mitte sellised, keda Aivar eelmisel päeval vaala pähe vaatlema jäi). Ühesõnaga, päev oli korda läinud juba lõunaks. Kuna tuuri käigus olime juba paar tundi vees ligunenud, siis randamineku vastu rohkem enam huvi polnudki, nii et sõitsime hoopis Lahaina linnaga tutvuma. Nn vanalinn on seal väga nunnu - kauni puitarhitektuuriga; olnud kunagi vaalaküttide küla. 

Väga kaua ei kannatanud palavuses mööda linna loivata, nii et jõudsime üsna varakult tagasi nn kodulinna Kiheisse. Siinses rannas oli aga väga kena päikeseloojangut vaadata.

Asusime pikale teele... jälle...

Guugli andmetel on 4. pulma-aastapäev keraamikapulm. Kõige temaatilisem oleks seda vist tähistada peretüli käigus suurema hulga taldrikute kildudeks pildumisega, aga kuna me enne lennupiletite ostmist ei olnud sellise tähtpäevaga kursis, siis on on olukord kujunenud seekord hoopis selliseks, et nii pulma-aastapäeva kui jõule tuleb meil väärikalt ja vääriliselt tähistada Hawaii'l.

Sinna pääsemine on mõistagi paras katsumus. Praeguseks oleme veetnud juba mitu tundi Helsingi lennujaama vaikust ja rahu nautides. No olgu - lähedalasuvatest vetsudest kostab vaikset linnulaulu, aga muidu on siin täiesti inimtühi. Eks me loivasime ka kõige kaugemasse nurgakesse, kus on mõnusam lamamistoolidel vedeleda, aga üldiselt on siin ka ikka väga vagane lugu. Aga tegin siin ka ühe elu parematest, aga samas ka halvematest tehingutest: ostsin ühest poest 5.20-ga 0.25l veini, samas kui kõigis teistes poodides-baarides algasid hinnad 13 eurost. Paraku ostsin ainult ühe, ning nüüdseks on see odava veini pood kinni pandud. Aivar õlle sai kätte 8.90-ga... Miks siis ei peaks Raekoja platsi restoranid sommidelt vähemalt 6 eurot koorima, onju? No ja võib-olla võimaldab praeguse valitsuse maksupoliitika meil Soome õllehinnale järgi võtta ja veel möödagi minna... Samas hakkasime ka arutlema, et äkki oleks mõistlik siit seda 8.90-st õltsi Hawaiile kaasa osta - et äkki seal on veel kallim? No vot selliste "eksistentsiaalsete" küsimustega me siin oma aega sisustame.