Täna sõitsime vulkaanide parki. Alustuseks käisime vaatamas üht hetkel tossavat kraatrit, kuhu väga lähedale turvalisuse kaalutlusel mõistagi ei lasta, aga siiski piisavalt, et äge vaade saada.
Jätkasime eelsoojenduseks ca 6,5 km matkaga hetkel maharahunenud vulkaanikraatrisse. Mõni taimeke on seal isegi juba vohama hakanud. Aga maastik ise on ikka väga omapärane.
Ning seejärel juba peale paari lihtsalt vaatenautimuspeatust võtsime ette 16 km matka, et minna vaatama, kuidas laava merre voolab. Seda laavat on seal voolanud juba järjest samast kraatrist alates 1983 aastast, nii et kogu maastik, kust üle oli vaja turnida, meenutas mingit ulmefilmi. Kuna laava vettevalgumine viskab temperatuurierinevuse tõttu üles meeletu aurupilve, siis raske on saada pildile need vähesed hetked, kui aurupilvest ilmuvad nähtavale punased vedela laava joad. Me oma piltidelt neid lõpuks ei suutnudki tuvastada, aga ise nägime ära, et see tõesti on seal olemas ja voolab hetkel vedelal hõõguval kujul. Lisaboonusena nägime ka mingeid veidraid rotilaadseid loomi, kes vist seal muidu viljatul pinnal toituvad turistide mahapillatud toidupurust.
Aga eriti joppas sellega, et täiesti mitteootuspäraselt hüppas sealsamas kalda lähedal üks (või isegi 2 - Aivaril õnnestus näha mõlemat, aga ma magasin esimese laavavahtimise tõttu maha) vaal veest välja, nii et seekord nägime isegi lähemalt kui laevatuuril. Nii et kokkuvõttes tasus see ohjeldamatu matkamine ära. Laavat lootsime küll näha natuke lähemalt, aga ju siis pole ikka turvaline ninapidi juurde ronida. Ja homme küll sama palju matkata ei viitsi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar