Internetivaba elu Kihei's

Kui Lufthansa parajasti ei streigi, on ta teenus laitmatu ja täpne. Õnneks õnnestus osa lennust ka maha magada, aga parem uni tuli 6-tunnisel United Airlines'i lennul LA-st Maui’le, kuna see oli nii meeldivalt tühi, et saime hõivata kumbki omaette istmerea ja üle hulga aja ennast horisontaali visata. Ühesõnaga, võib öelda, et hoolimata kõigest läks kohalejõudmine libedalt. Kõige kahtlasem moment oli vist USA-sse sisenemisel, kus ametnik meilt küsis, kauaks me tulime, ning kui ta kuulis, et kaheks nädalaks ja vaatas meie pisikesi kotikesi, siis korraks küll kerkisid tal kulmud juuksepiiri lähedale. Aga Aivar vabandas meid kuidagi välja - et Havaile pole ju midagi peale uikarite ja lühkarite eriti vaja.

Ka hotell, õigemini rendikorter, õnnestus pimeduse varjus üles leida. Hommikul oli võimalik ka täpsemalt näha, kuhu siis õieti sattunud oleme. 

Kihei on kena ookeaniäärne väikelinn. Täna oli küll palju muda tänavatel, sest vist alles eile oli mingi meeletu padukas olnud, aga üldmuljet see eriti ei rikkunud. Alustuseks tegimegi jalutuskäigu Starbucksi hommikusöögile ning siis kaardistamine ära, millisest rannapargist kõige parem randa minna oleks. Vedelesime lõpuks päris mitu tundi oma majast praktiliselt üle tee asuvas rannas, kuna oli meeldivalt vahelduv pilvisus ning vesi ka mõnusalt soe, no ja peale pehmelt öeldes üsnagi pikka teekonda siia ei viitsinud kohe ka mingeid pikemaid sõite ette võtta. Aivar arvas nägevat ka paari vaala - kaks kolossaalset tumedat kogu solberdasid tunde otse ranna lähedal madalas vees. Aga lõpuks tõusid nad püsti ja tulid veest välja, osutudes tavaliseks afroameerika paarikeseks. Meiesugused rahutud hinged ei kannata ikka tervet päeva ühe koha peal passida, nii et pealelõunal hüppasime ikkagi autosse ja sõitsime veel paari paljukiidetud randa vaatama. Tuleb tunnistada, et esmamulje Hawaiist on küll hea - päris ilus on siin ikka.

Teine päev Hawaiil. Ajavahest tingituna ärkasime vara, nii et kohe kui valgeks läks, hüppasime autosse ja läksime vaatamisväärsusi otsima. Võtsime ette ühe matkaraja, mis osutus parajaks mudas müttamiseks. Vaated olid küll ilusad, aga mägesid ja oluliselt suuremaid koski oleme ennegi näinud, nii et veidi ikka isekeskis mõtisklesime, kas see soparalli tasus end ära. No sportlikus mõttes oli vist siiski tubli saavutus. 

Jätkasime teekonda rannikuäärset highway’d mööda, mis on kohati vaid ühe auto laiune mägitee, nii et kui keegi vastu tuleb, peab aeg-ajalt tagurdama ja jälgima, et kuristikku ei kukuks. Mägiteed ajavad mul pikapeale südame pisut läikima, nii et pidin vahepeal isegi juhtimise üle võtma (roolis olles süda ei läigi). Aga no vaated olid super ilusad, nii et tasus selline teekond ette võtta. 

Pealelõunal lebotasime jälle rannas, nii et väike lootus on saada pruuniks teiseks jaanuariks. Õhtusöögile jalutasime oma korteri lähedusse ühte ülipopulaarsesse restorani. Rahvast oli murdu ja melu selline, et omavahel suhtlemiseks tuli karjuda peaaegu nagu ööklubis. Toidud maitsvad, aga ebanormaalselt suured. Veeresime ägisedes nn koju ja juba võitlemegi varase unega.

Kolmas internetivaba päev Hawaiil. Õigupoolest täitsa mõnus, kui ei ole aimugi, mis jama Eestis või maailmas parajasti toimub. Siin kulgeb meil elu rahulikus ja päikselises rütmis. Ajavahest tingituna oleme muidugi varajased ärkajad ja ööklubisse meil asja pole. Täna tuli vara ärkamine eriti kasuks, kuna snorgeldamistuur algas juba varavalges. Sadamas parkimiskoha leidmine oli pisut stressitekitav, aga edasi kulges kõik mõnusalt. Esimene snorgeldamiskoht oli Molokini atolli juures, kus on eriti selge vesi ja hea nähtavus isegi lühinägelikule. Oli palju toredaid kalu (Aivar püüdis neid ka pildile, aga meie veekindlast fotokast ei õnnestu pilte siia blogisse tõmmata). Teine koht oli orienteeritud kilpkonnade vahtimisele. Paari päris pirakat ka õnnestus näha. Aga eriti tore oli see, et snorgeldamisele lisaks õnnestus ka küürvaalad ära näha (mitte küll snorgeldades, aga laevasõidu ajal, ja seekord olid need ikka päris vaalad, mitte sellised, keda Aivar eelmisel päeval vaala pähe vaatlema jäi). Ühesõnaga, päev oli korda läinud juba lõunaks. Kuna tuuri käigus olime juba paar tundi vees ligunenud, siis randamineku vastu rohkem enam huvi polnudki, nii et sõitsime hoopis Lahaina linnaga tutvuma. Nn vanalinn on seal väga nunnu - kauni puitarhitektuuriga; olnud kunagi vaalaküttide küla. 

Väga kaua ei kannatanud palavuses mööda linna loivata, nii et jõudsime üsna varakult tagasi nn kodulinna Kiheisse. Siinses rannas oli aga väga kena päikeseloojangut vaadata.