Ega meie esmane eesmärk paari randa minekuks polnudki pruuniks saamine, vaid ranna kui vaatamisväärsuse vaatamine. Nimelt asub siinkandis haruldane roheka liivaga rand. Värv on jälle seotud vulkaaniga - keda huvitab täpne põhjus/päritolu, saab wikipeediast lugeda. Tee randa oli kui offroadi-sõprade unelm, aga kuna me kukkusime koonerdama ja neliveolist ei rentinud, siis viskasime edasi-tagasi ca 6 km tallataksoga. Tore matk ja äge rand.
Algul tundus, et polegi kuigi popp vaatamisväärsus, sest marssisime uhkes üksinduses, aga tagasiteel tundus, nagu oleks tegemist palverännakuga. Olime lihtsalt jälle keskmisest turistist varajasemad. Ranna lähedal asub ka USA kõige lõunapoolsem punkt. Rahvast seal küll tungles, aga kummalisel kombel polnud seal mingi vastavasisulist sammast, silti vms, mille taustal turist saanuks endast pilti teha. Selle puudumist korvasid mõned poolearulised kõrgelt kaljult vettehüppamisega, kuigi oli ohjeldamatul pandud püsti silte, mis seda keelasid ja suure ohuga ähvardasid. Aga teatavasti on ju hea pilt endast väärt rohkem kui elu. Me siiski vettehüppest loobusime - meie eas muutub inimene juba araks (noh, et kui on keelatud, siis äkki saab trahvi).
Edasi suundusime vaatama musta liivaga randa. Kui pildilt tundub, et on muld vms, siis tegelikult ikkagi nagu peeneteraline liiv, mis jällegi vulkaanilist päritolu.
Ühes kohas muidu suhteliselt tühjal rannal tungles suurem rahvamass ja sähvisid fotokad.
Järelikult midagi vaatamisväärset, nii et imbusime ka ligi. Rannal vedeles kaheksa suurt kilpkonna.
Järelikult midagi vaatamisväärset, nii et imbusime ka ligi. Rannal vedeles kaheksa suurt kilpkonna.
Vedelesime rannal paar tundi valdavalt pilve võttes, aga miskipärast võttis ka pilv mõnest kohast naha lausa punaseks. Hiljem veel kilpkonni üle vaatama minnes ilmnes, et üks neist töötas seal vist osalise koormusega ja tema tööpäev oli juba lõppenud, aga kõik teised olid endiselt peaaegu staatiliselt samadel kohtadel.
Peale õhtusööki Volcano külas põikasime läbi veel ka vulkaanihuviliste kokkutulekult ehk et sõitsime vulkaanideparki, et näha mis seal pimeduse varjus toimub. Mõistagi ei läinud me uuesti sellele 16 km matkale, aga sõitsime vaatama seda kraatrit, mis päeval tossas. Juba kogenenud rahvahulga põhjal võis järeldada, et näeb midagi enamat kui päeval ning tõepoolest - laava hõõgumist oli näha juba üle rahvamassi, lisaks paistis kätte, et kraatri põhjas tõesti midagi punakat pulbitseb. Tasus minna, sest päris eriline vaatepilt - nagu põrgukatel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar