Tänaseks oli meil suurejooneline plaan minna Haleakala rahvusparki vulkaanikraatrit vaatama ning teha seal ca 15 km matk. Toppisime selga kõik oma soojemad riided, kuna seal pidavat olema temperatuur 10 kraadi ringis. Tee mäkke oli esialgu päikseline, kuid siis hakkasime jõudma peadpidi pilvedesse ja hakkas mingit niiskust piserdama ning nähtavus pilves olles muutus nullilähedaseks. Tippu jõudes muutus ka temperatuur nullilähedaseks ehk +3 kraadi. Autost välja astudes tahtis tuul küliti puhuda ning näkku tuiskas horisontaalselt sadav vihm. Ümberringi valitses läbipaistmatu udu- või pilvemass. Ühesõnaga ilm oli nii uskumatult s..t, et ajas ohjeldamatult naerma ning sellist ei osanud isegi Kivirähk Rehepapis kirjeldada. No ja silm mõistagi kuigi kaugele ei seletanud. Otsustasime, et sellistes tingimustes 15 km matkata poleks kuigi äge. Aga pisut allpoole tagasi sõites säras päike (ja oli juba 6 kraadi sooja), nii et väikse jalutuskäigu saime ikkagi ära teha ja suurepärased vaated ka kätte. Ühesõnaga piirdusime memmekate programmiga ja jõudsime hoopis pealelõunal veel korraks rannaski käia - peab tunnistama, et +26 oli palju meeldivam kui +3.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar