Elu on jätkuvalt lill. Peale hommikusööki lendasime Kariibi mere äärde, Bocas del Torosse. Juba lennujaam andis märku, et tegemist ei ole just metropoliga. Isegi pagasilinti seal polnud, vaid mingi vend tõstis ühest luugist kohvreid ükshaaval sisse ja rahvas ootas troppis luugi ümber, et sobival hetkel oma koti suunas küünitada. Aga kõik toimis. Meil oli hotelli hinnas ka tasuta transfer hotelli, mis tegelikkuses tähendas seda, et hotelli omanik tuli meile lennujaama vastu ja istusime koos mikrobuss-taksosse. Peale meie istus sinna veel kari inimesi, kes erinevatesse kohtadesse mööda linnakest laiali veeti. Vahepeal tulid mõned ka peale, ning nagu õhtul nn kesklinnast hotelli sõites selgus, siis nii see taksondus siin käibki - kui taksos mõni vaba koht on, siis taksojuht tänaval liikuvaid inimesi silmates tuututab kutsuvalt, ning sobivusel tehakse soovitud kõrvalepõiked, sõltumata sellest, kuhu esimesena sisenejad on sõita soovinud.
Ajutises suurushullustuses oleme siin endale rentinud 3-toalise kahe vannitoaga korteri, nii et esialgu on nii asjade kui üksteise ülesleidmisega veidi segadust. Küll aga on taksojuhtidele lihtne selgitada, kus hotell asub: nimelt on siin lähedal saare ainus bensiinijaam. Hotelli jõudes käisime alustuseks bensujaama poes külmkappi vajalikuga varustamas, mille hulka kuulus ka kohalik odav rumm, mida siin seda jutukest kirjutades ja hotelli rõdul istudes parajasti manustamegi. Pole paha. Ja loodetavasti saame sama öelda ka homme. Muidu söödame homseks tellitud paadituuril kalu.
Tänase päeva võtsime tegelikult väga rahulikult, st lihtsalt puhates: lebotasime peale hotelli jõudmist ja eelmainitud poeskäiku peaaegu paar tundi hotelli basseini ääres ja loivasime seejärel linna keskusse, et homseks tuur bronnida ja õhtust süüa. Kui meie eluase on vaikses piirkonnas linnast veidi väljas, siis linnas saime näha-kuulda mida õigupoolest tähendab tõeline Kariibi mere atmosfäär. Igast teisest tare-tarekese uksest mürtsub vali muss ja rahvas lihtsalt hängib. Täna oli meeleolu iseäranis laes, kuna selgus, et on linna 100. aastapäev. Sel puhul toimus peatänaval tunde kestev paraad vms - igaljuhul tundus, et erinevad trummide ja pasunatega varustatud taidluskollektiivid võistlevad selles, kes teeb kõvemat lärmi. Nendega omakorda näisid konkureerivat baarid ja diskoteegid, mis näisid olevat avatud juba enne seitset õhtul... Selle melu keskel oleksin isegi ühel hetkel kõrvalehüppe teinud - ootamatul ilmus mulle käevangu tõmmu noormees, kes mind juba kuskile arusasmatusse kohta kutsuma hakkas. Oleks aru saanud, võib-olla oleks läinudki, aga puuduliku keeleoskuse tõttu igaks juhuks keeldusin - noh, tegelikult nägin Aivarit läheduses näppu vibutamas ;))
Õhtust söömas käisime ühes meie lahke võõrustaja poolt soovitatud restoranis, kus olid väga head, kuid hiigelsuured toidud. Pildil minu kana-riisiroog hetkel, kui pool juba söödud on.
Kohalikest õlledest on Aivaril ka juba pingerida kujunemas. Lennukis degusteeritud Panama-nimeline õlu on hetkel Balboa järel teisel kohal.
Soe ilm on ikka mõnus - saab nautida külma valget veini või õlut, mitte ei pea otsustama, kas võtta parajasti tee, kohv või kakao. Tegelikul jõudsime just ka järeldusele, miks New Yorkis oli liiga külm - meil ei olnud Liviko sooja aluspesu ;))
Aive
Teeb kadedaks, eelkõige muidugi soe ilm, sest siin on temperatuur miinuspoolele pöördunud. Lund õnneks veel ei saja, aga külmast inspireerituna ostsin täna juba piparkooke, mida hetkel hea isuga krõbistan :)
VastaKustutaHead seiklemist ja püüdke siis kürvalehüpetest - ja kallet (d) est hoiduda :)