Paadituur

Turistid paigutati ajahambast puretud paati, mis närbist välimusest hoolimata siiski päris krapsakalt edasi liikus. Teisi gruppe polnud ka põhjust kadestada, sest ega neilgi glamuursemaid kaatreid polnud. Vaatamisväärsus number 1 oli delfiinide laht, ning kuigi jõudsime korraks ka spekuleerida, et ükskord ühel inimesel õnnestus seal vist delfiini selga näha, siis tegelikkuses nägi neid seal päris palju ja päris lähedalt oma kujundujumist tegemas. Lausa nii lähedalt, et kui ma käe üle paadi serva vette panin, et katsuda, kas vesi on ikka soe, ujus üks delfiin mulle ootamatult vastu kätt. Ma ikka päris ehmusin, sest ega ei tea ju, kui usaldusväärsed need siinsed delfiinid on.

Delfiinide juurest liikusime meritähti vaatama - täpsustuseks neile, kellel seostub meritähega midagi muud, siis antud juhul oli tegemist üliselges ja madalapoolses vees põhjas passivate viisnurgakujuliste mereelukatega.
Seejärel snorgeldamine, mis paraku ei ole minu ala, sest mul on vist mingi unikaalne füüsiline puue, mis ei võimalda ainult suu kaudu hingata. Aivari edastatud info põhjal oli siinne veealune elu vähem värvikas kui nt Tais.
Vahelepõikena mainin, et kui mul ootamatult peaks kirjutamine pooleli jääma, siis see hiidrohutirts, kellega ma hotelli rõdul parajasti tõtt vaatan ning kelle ilmne huvi on tuppa pääseda, osutus ilmselt mürgiseks.

Paadituur aga jätkus lõunasöögiga, millest mainimist väärib seik vetsujärjekorras. Nimelt üritas üks kohalik noormees minuga vetsujärjekorras liini ajama hakata. Veider koht kahtlemata.  Sealhulgas ka pildi tegemiseks, aga igaljuhul soovis ta, et ma temaga pildile tuleksin (tal olid mõned sõbrad ka kaasas, kes siis soovitud pildi tegid, ning lisaks aitasid ka inglisekeelseid fraase ette öelda (a'la sa oled väga ilus). Noh, iseenesest ju meelitav, kui mingi napilt kahekümnene sind veel täitsa kabedaks peab. Aga lõpetasin siiski selle romansi sellega, et läksin vetsu. Üksi.

Paadituur jätkus sõiduga inimasustuseta ja peaaegu valge liivaga saarekesele, kus saime päevitada ja soojas türkiissinises vees sulistada.

Lõpuks sõitsime veel saarekese juurde, mida nimetati laiskade ahvide saareks. Neid ahve oli seal ikka üsna keeruline näha, sest nad olid suhteliselt kõrgel puude otsas ja nii staatiliselt paigal, et päris raske oli vahet teha, mis on puu ja mis on ahv. Aga veendusime nende olemasolus.

Kokkuvõttes selline mõnus tšillimise päev. Loodetavasti kannatab homme ka randa minna - tänasega on tekkinud selline joodiku-päevitus, kus üks õlg ja käsi on üsna punased, sest paadisõidul jäi üks pool rohkem päikese poole.  Kusjuures peaagu  kogu meie paatkond oli eelnevalt vaadanud ilmaprognoosi, mis lubas siia ainult vihma ja äikesetormi. Seni pole kumbagi olnud, aga aega veel on.

Aive