NBA

American Airlines oli küll täpne, aga teeninduse mõttes küll halvim mida nähtud. Pardapersonal oli ameerikalikult trullakas, aga keep smiling küll nende arsenali ei kuulunud. Tegid tülpinud nägudega hoogtööd, nii et toidueelistus tuli endal ka võimalikult kiiresti välja haugatada. Lisaks pakkusid nad jäätunud õlut, mis avades välja purskus, kuid sellega hakkamasaamine jäi puhtalt isiklikuks väljakutseks ning nende poolt ei tulnud ei vabandust ega uut õlut.

Üle USA piiri lasti meid ühtegi küsimust esitamata, kuigi nii mõnegagi peeti maha pikem dialoog. Lennujaamast linna sõidul saime tutvuda ka kuulsa ja koleda NY metrooga. Aga üldjoontes läks kohalesaamine libedalt. Peale korteris sisseseadmist suundusime Madison Square Gardeni poole, et teha enne korvpalli õhtusöök. Ega see söögikoha valimine lihtne pole sest neid on kohutavalt palju. Leidsime üsna Empire State Buildingu lähedalt tänavatoidu putkade väljaku ja kuna see tundus päris populaarne, julgesime ka proovida.

Saime NY kohta väga odavalt kõhu häid burritosid täis ning suundusime korvpalli vaatama. Minu suureks rõõmuks selgus, et mu korvpallialased teadmised ei olegi päris eelmisest sajandist - ainus mees, keda ma teadsin - Carmelo Antony - osutuski meeskonna superstaariks ja rahva lemmikuks. Suure nõudluse tõttu olid ka tema nime ja numbriga fännisärgid ülemõistuse kallid. Mäng ise - koduklubi NY Knicks vs Orlando Magic - oli väga tasavägine ja põnev, kuid vaatamata publiku tormilisele kaasaelamisele kodumeeskonna viimase sekundi kolmekas ei tabanud ning nii tuli vastu võtta 2-punktine kaotus. Aga elamuse mõttes oli vinge. Saal on ikka meeletult suur, kuigi prillid ees nägin ma väljakul toimuvat täiesti hästi. Istusime mõistagi üsna tagumiste ridade kandis ja esialgne kartus oli küll, et sealt näeme ainult täpikesi väljakul, aga tegelikult sai ikka aru, kes on must ja kes on valge ning tänu kuulsale peapaelale ma suutsin väljakul isegi oma nn lemmiku ära tunda.

Eile õhtuks oli esialgu ka ambitsioonikas plaan minna Empire State Buildingu otsast öist linnavaadet nautima, kuid kuna alustasime võitlust unega juba korvpalli ajal (hoisime lõpuks pöialt, et lisaaega ei tuleks) siis lükkasime selle plaani edasi ja kobisime nn koju koti peale. Uni oli hea ja hommikul rõõmustasime selle üle, et ei olnud voodist alla kukkunud - see on siin nimelt üsna kitsas ja iseäranis kõrge. Nüüd siis suundume hommikusööki jahtima ja siis päevavalges vaatamisväärsustega tutvuma.

Aive