Park kubises ka iseäranis rammusatest oravatest, kellega võrreldest Eesti, aga ka Londoni oravad täiesti poisikesed on. Ja neid filmidest nähtud spordimaniakke on seal ka omajagu - üks lonkab ühte jalga, teine teist, aga ikka hambad ristis jooksevad.
Edasi suundusime kuulsa Times Square'i poole. Ega ei saanudki aru, kui kohale jõudnud olime. Kui Aivar mulle kuskil suht suvalises kohas keset tänavat teatas, et see nüüd ongi, siis oli mu emotsioon igaljuhul küll, et ei voi olla totta - kuidas ta nii väike saab olla. Muidu on neil pilvelõhkujatega ääristatud tänavatel oma võlu. Samas, selleks ajaks kui Wall Streeti üles leidsime, olime juba nii palju ja veelgi kõrgemaid hooneid näinud, nii et Wall Street mingit sügavat muljet ei jätnud - isegi raha lõhna seal ei tundnud.
Kui olime WTC memoriaali ja sinna hiljuti püstitatud NY kõrgeima hoone ka ära näinud, keeras niigi keskpärane ilm veel nigelamaks, nimelt hakkas vihma piserdama. Õnneks oligi meie edasine plaan õhtust süüa - seekord siis siseruumides- ning siis see Empire State Building ette võtta. Kuigi tänaval sinna pileteid müütav neeger väitis, et kui kallimaid pileteid ei osta, siis on järjekord poolteist tundi, siis tegelikkuses olime seal üsna üksildased ja saime ka odavate piletitega ilma igasuguse järjekorrata. Vaade tuledes linnale oleks muidugi ka veidi ootamist ära tasunud.
Kuna kodutee läbisime kiirelt - metroo + peaaegu jooksusamm, sest õhtuks jäi temperatuurist järgi vaid 3 kraadi ja vihm, ehk hullem kui Eestis, siis olemegi täna juba varakult nn kodus ja ninapidi arvutis.
Aive
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar