Alati ei kulge reis täpselt nii nagu plaanitud. Liiga vara kiitsime siinset vihmaperioodi - täna ta siis näitas ennast ka halvemast küljest. Lennujaama õnnestus küll kuiva nahaga pääseda, aga ükski lennuk ei tahtnud õhku tõusta. Üsna pea sai selgeks, et täna me dzunglilinna Iquitosesse ei jõua ning lend tuleb homme hommikuks lükata. Õnneks on siinsed inimesed väga vastutulelikud ning lennufirma tõstis meid ilma igasuguste lisatasudeta homme varahommikusele lennule. Enamgi veel - lennufirma-tädi otsis meid hiljem veel rahva hulgast üles, et küsida, kas me hilisema Iquitosesse jõudmise tõttu tahame ka tagasilendu hilisemaks muuta.
Seniste muljete põhjal ongi siinsed inimesed sõltumata oma etnilisest päritolust kõik väga sõbralikud ja lahked, kuigi eelnevalt olime kuulnud, et indiaanlased on üsna pahurad. Tegelikult on nad täitsa muhedad pisikesed osavnäpud. Enamik Cusco lennujaamas viibivaid turiste paistis olevat riietatud äsjaostetud alpakavillastesse kampsunitesse, mis on siis eelmainitud osavnäppude käsitöö.
Kuna Cusco lennujaamas tuli pikalt aega veeta, siis ka sellest mõni tähelepanek:
Põhimureks Cusco lennujaamas näib olevat turvalisus ja seda elu ja tervise mõttes. Nägime oma silmaga pealt, kuidas meist kaks toolirida edasi ühele prouale tükk lage kaela kukkus. Õnneks ta tõsiseid vigastusi ei saanud, kuid intsident ajas rahva mõneks ajaks üsna elevile ning kõik hakkasid kahtlustavalt lage vahtima. Poole tunni pärast ilmus sündmuskohta ka kolmest töömehest koosnev brigaad, kes vaatas lakke märksa osavõtmatuma pilguga, kehitas õlgu ja läks minema.
Teine lennujaama eripära on tabloode puudumine, nii et info lendude väljumise kohta käib peamiselt suust suhu. Nt käib rahva hulgas ringi mõne lennufirma tegelane, kes vaikselt inimestelt küsib, kas need juhtumisi on tema firma lennule, ning kui on, siis sosistab, millisest väravast lend väljub.
Tänu ühele sellisele tegelasele saime lõpuks ka Limasse lennatud.
Õnnestus leida ka lennujaamale üsna lähedal hotell või õigemini on see väike õdus võõrastemaja, kus meid võtsid vastu kaks väga toredat neiut, nii et kui me ümbruskonna söögikohtade kohta küsisime, siis eskortisid nad meid isiklikult nii sinna kui tagasi. Seekord oleme Lima rahulikus piirkonnas, kus tuututamist praktiliselt ei kuulegi. Söögikoht, kus käisime, oli ka ilmselgelt kohalikele, mitte turistidele orienteeritud, mis väljendus väga tagasihoidlikus hinnatasemes, kuid kaugeltki mitte tagasihoidlikes portsjonites.
Öömajja minek oli ka päris meeleolukas ettevõtmine - lennujaama ukse ees lantivad taksojuhid küsisid teekonna eest 40-45 sol'i (ca €12-13), aga kuna olime nädalake varem jupp maad kaugemalt 20 sol'iga lennujaama saanud, siis otsustasime, et rohkem ei maksa ka seekord - "veinte soles, no mas". Kolmas taksojuht tegigi kannataja näo pähe ja ütles "bueno, vamos". Selleks, et oma sissetulekut maksimeerida, otsustas tegelane kokku hoida parkimistasu pealt - luuras niikaua kui üks auto parkla tõkkepuu avas ja siis kihutas sellele peaaegu tagant sisse, selleks et enne tõkkepuu sulgumist läbi lipsata. Kuna tõkkepuu juurde oli ka nn. lamav ment paigutatud, siis kaasnes tegevusega ka hüpe ja korraks põhjaga selle takistuse riivamine, aga katse lõppes siiski edukalt. Vaatamata sellele, et taksojuht üdini aus inimene ei paistnud olevat, toimetas ta meid siiski korrektselt kohale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar