Tänane päev oli täis rohkelt uusi kogemusi ja elamusi. Täna kõik toimis ja õnnestus probleemideta Iquitosesse jõuda. Lennujaamas oli juba vastas sell, kes meid paadi peale viis ning sõit mööda Amazonast läkski lahti. Amazonase vesi näeb välja umbes nagu enamikule kooliajast tuttav karamellkissell ehk selline pruunikas ja läbipaistmatu. Jätke see kirjeldus edasise lugemise huvides meelde.
Alustuseks viidi meid meie järgmise kahe päeva baaslaagrisse. See on sügaval dzungli rüpes asuv vaiade otsa ehitatud tarekestest koosnev kompleks. Keset metsikut loodust olemisest annab märku pidev lindude vidin ja kädin ja muud tundmatud dzunglihääled, aga ka söögiruumi põrandale kaperdanud tarantel ning õhtul aiast leitud ülimürgine madu. Viimasest eraldavad meid õnneks ca pooleteisemeetrised vaiad.
Alustuseks pakuti meile maitsev lõuna, mis muude eksootiliste toitude kõrval sisaldas ka paneeritud alligaatoriliha. Kuna tegemist on valge lihaga, siis sarnaneb see kõige rohkem kanaga.
Päevases programmis oli alustuseks miniloomaaia moodi ettevõtmise külastamine, loomaaiaks seda aga siiski nimetada ei saa, kuna aed iseenesest puudus ja kõik asukad toimetasid vabalt ringi. Vaese anakonda vabadust küll piirati, sest see tahtis turistide pilkude alt pidevalt minema tõmmata, aga turist peab ju saama madu jõllitada ja temaga koos pilte klõpsida, seega kui madu põõsani jõudma hakkas, oli kohe jaol üks kohalik, kes ta sabapidi tagasi platsi keskele lohistas. On meilgi olemas pildid endast suur madu õlal, aga pilte siin me praegu presenteerida ei saa, kuna tehnilistel põhjustel saame blogisse panna ainult telefoniga tehtud pilte, aga telefoni kaasaskandmisel pole siin erilist jumet, kuna levi nagunii pole.
Lisaks anakondale sai näha ja kätte võtta suurt ja arhailist kilpkonna, papagoisid, pisikest alligaatorit, laisklooma, kes oli tõesti väga laisk, ning kaputsiiniahve, kes vastukaaluks olid ülivitaalsed. Üks pisike üritas Aivarile krae vahele pugeda ning üks suurem volask hüppas ühtäkki Aivarile pähe. Ühesõnaga kontakt loodusega muutus väga vahetuks. Edasi suundusime otsima roosasid jõedelfiine, kes elavad ainult Amazonases. Kuna esialgu delfiine silma ei hakanud, otsustasime ise delfiine teha ja sulpsasime ujuma. Kuna vesi on täiesti läbipaistmatu, siis seda, kes seal sinuga koos veel parajasti viibivad, õnneks ei näe. Igaljuhul keegi varbaid näksima ei tulnud. Muide, kurikuulsad piraajad meie giidi sõnul võivad tülitada ainult siis, kui kuskilt juba eelnevalt veri lahti on.
Üle ootuste, ilmusid päikeseloojangu paiku välja ka paar delfiini, kes küll üsna häbelikud olid, kuid paaril korral end siiski täies ilus näitasid.
Peale õhtusööki suundusime giidi ja neljaliikmelise grupikesega väikse lekkiva kanuuga pimedasse dzunglisse öise eluviisiga tegelasi otsima. Üsna pea nägimegi taskulambivalgel üht kaimanipoissi peesitamas. Selleks, et turistid teda lähemalt näeksid, püüdis meie giid ta paljakäsi kinni, ning vinnas kanuusse meile vahtimiseks. Oli teine veel selline nooruke ja väike, Aivar julges ta isegi kätte võtta. Küll aga ei soovinud me lähemaid kontakte puude peal kükitavate mürgiämblikega. Kokkuvõttes oli see mööda pimedat dzunglit kanuutamine väga vinge kogemus, nii et tähistasime õnnestunud päeva Peruu rahvuskokteili Pisco sour'iga. Ühe väärt joogi on nad välja mõelnud. Päeva lõpetasime taskulambivalgel jaheda duši all käimisega, sest elektrit ning sooja vett oleks siin palju tahta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar