Kõrgmäestik

Eilne sissekanne jäi  pisut poolikuks, kuna uni murdis meid ootamatult maha, vaatamata akna tagant kostvale ohjeldamatule tuututamisele.

Limast suur osa näib olevat tüüpiline kaootiline Ladina-Ameerika suurlinn. Samas leiab vanalinnast ka vahvat koloniaalarhitektuuri ning mõnusaid väljakuid. Linna tähsaim väljak siinmail kannab alati Relvade väljaku nime. Militarism neile vist meeldib. Tänavail nägime nii veekahureid kui presidendipaleed valvavat little tank 'i, lisaks hordide kaupa hambuni relvastatud valvureid nii pankade kui muude tähtsamate majade ees.

Külastasime ka ühte kena purskkaevude parki, millest minemasaamisega meil tõsiseid raskusi tekkis. Põhitakistuseks osutus väljapääsuviitade ringkaitse, nii et pendeldasime jupp aega edasi-tagasi.

Proovisime ära ka esimesed kohalikud road (ceviche ja tacutacu kanaga), mis olid maitsvad, kuid hiigelsuured, nii et selleks, et üks portsion ära süüa, oleks meil veel mõnda kaaslast vaja.

Eelneva kirjutas Aive lennul Limast Juliacasse, edasise aga juba Aivar Puno hotellitoas.

Juliaca asub merepinnast >3800 meetri kõrgusel. Kuigi madalamalt sellisele kõrgusele saabujatele soovitatakse hoiduda igasugusest füüsilisest pingutusest esimestel päevadel, pistsime meie kohe lennukist väljudes, seljakotid seljas, nii nagu jalad võtsid, jooksu. Peatusime alles peale ca 50 m sprinti. Nimelt, kohe peale lennuki maandumist algas karm rahesadu ja äike. Teekond Juliacast Puno'sse (ca 50km) kulges ilma vahejuhtumiteta (ka äike ja rahe lõppesid).
Tervis pidas spordile kõrgmäestikus kenasti vastu ja sellest julgustatuna võtsime ka Puno's ette tutvumistiiru linnaga. Peab märkima, et see linn eristub vaatamisväärsuste puudumise ja kolearhitektuuriga.

Pildimaterjali täna rohkem ei olegi, kui üks pilt Titicaca järvest, mis on kuulus eelkõige sellega, et on maailma kõrgeim laevatatav veekogu.

Homme teeme kirjutamises pausi, kuna väljume wifi levialast.