Dzungliseiklused jätkuvad

Peale hommikusööki läksime külla dzunglisügavuses elavale indiaanihõimule. Mõistagi taas veidi lekkiva ja tõrkuva mootoriga paadiga. Maitsesime dzunglirahva veidrat jooki, proovisime  märki lasta nende relvast (pikk toru, kust puhutakse välja mürginool) ja tantsisime koos hõimurahvaga nende rahvatantsu, kui seda üldse tantsuks nimetada sobilik on. Nimelt seisnes tants paarkaupa ringis jooksmisest, kus aegajalt tehti  ka mõni pööre, et kogu asi veel kaootilisem tormamine välja näeks. Kahtlustasin, et kohalikud püüavad meid üle 30-kraadises kuumuses maratonijooksuga ära väsitada, et siis meid hea potti toppida oleks. Õnneks osutusid pärismaalased siiski sõbralikeks, nii et lahkumine oli rahumeelne.
Teel tagasi baaslaagrisse lõunale nägime jõe kaldal puu otsas passimas päris pirakat iguaani, kelle nägemist programm polnud ette näinud, mis viitab sellele, et need loomad, delfiinid jms ongi siin ikkagi päriselt elutsemas, mitte pole turistidele näitamiseks väljaõpetatud tsirkuseartistid.

Lõunalauas juhtus ka veits naljakas lugu - magusaks pakuti mangot ja keegi ei olnud justkui huvitatud. Meie lendasime kompleksivabalt peale ja kukkusime "lödistama" nii et käed  tilkusid. Siis hakkasid ka teised tasapisi peale, kasutades erinevaid meetodeid, kuid lõpptulemus oli kõigil suht sarnane - käed ja lõustad magusast tilkumas :-). Aga mango ise oli parim, mis me kunagi saanud oleme; pole vist tahtmist Eestist enam pooltoorest soetada.

Peale lõunat  tõmbasime jalga kummikud, mida kohapealt laenutada sai, ja istusime alustuseks kanuusse. Mõlad anti mõistagi ainult meestele, nii et mina ja argentiina tüdruk istusime kanuus nagu mõttetud tibid. Sõit kulges läbi dzungli. Kuival perioodil  on samas kohas võimalik matkata, aga hetkel on siin käimas vihmaperiood, mis järjekordselt on meie vastu väga külalislahke olnud - sadanud on kas öösel või siis, kui me parajasti rookatuse all sööme või võrkkiikedes siestat peame.
Kanuusõidu eredaimad hetked tundusid esialgu looduses toimetavate ahvipärdikute nägemine ning see, kuidas Aivar nagu Tarzan ise kanuust liaani pidi üles ronis, kuigi ma kahtlen, kas Tarzan sellega kummikutes oleks üldse hakkama saanud. Aga see polnud veel kõik. Mõne aja pärast jõudsime ühe külakeseni, mille juures oli tähelepanuväärne see, et tänu vihmaperioodile saime küla keskväljakul kanuutada ja kummikuid läks vaja tolles külas ringiuitamiseks. Ja selles külakeses saabuski õhtu nael. Meie giid otsustas, et distantsi lühendamiseks on mõistlik sõita kahe aia vahelt. Esialgu oli vahe täpselt kanuulaiune ja tundus lihtsalt  veider koht kanuutamiseks. Aga kui juba piisavalt pikalt sõitnud olime ja vaba vesi peaaegu et käega katsuda oli, kiilus meie paadike kinni. Alustuseks ronisime kõik välja ja mehed hakkasid paati järgi sikutama. Aga ega füüsikaseaduste vastu ei saa ka toore jõuga - paat kitsamaks ei läinud ning aiad püsisid omal kohal. Niisiis oli vaja kanuu külili kallutada. Nii ta lõpuks tõesti läbi mahtus, aga oh häda - oli teine sama vett täis kui Aivari kummikud selleks hetkeks. Kummikute tühjendamine on lihtne, aga katsu sa kanuu tühjaks saada, kui hauskarit pole ning kanuu ise nii raske, et maast lahti tõsta ei jaksa.  Kogu meeleheitlik aktsioon nägi välja selline, et mõni kühveldas aeruga, mõni võttis kummiku hauskariks. Kanuu sai küll tühjaks, aga  kõik see võttis aega nii kaua, et jäime tagasisõiduga pimeda peale, kuigi tempo avaveel oli väga hea.  Aga õige põõsavahe, kust ära keerata leidsime siiski üles. Õhtu lõppes eelmisega sarnaselt, vaid kokteili asemel degusteerisime kohalikku õlut.