Videomeenutusi reisist

Alljärgnevalt veel mõned videolõigud meenutamaks Lõuna-Aafrika reisi. 

Esimesel pingviinide paraad ehk presidendi vastuvõtt :) Tüübid sebivad tähtsate nägudega :) Asukoht kusagil Hermanuse ja Cape Town'i vahel Betty's Bay nimelisel rannal.

Järgnev video ei ole aeglustatud vms, see kameeleon just täpselt nii liigubki. Muusika on talle ka hiljem juurde pandud, aga võimalik, et kõrvus see tal helises, kui ta niimoodi seal Pilanesbergi rahvuspargis teed ületas. Pilanesberg oli siis see koht, kus me safaril käisime.

Safaril Pilanesbergis esimene elevus elevantide nägemisest. Hiljem nägime neid nii lähedalt, et ei taibanudki enam filmida.

Sellel videol on näha, kuidas näljased metsloomad blonde ründasid. Ise nad muidugi nende juurde ronisid.

Sellel videol on hõimude tantsud (õigemini küll fragmendid - tegelik programm oli üksjagu pikem) Lesedi kultuurikülas. Video lõpus on näha ka kuidas üks blond seal keerutamas käis :)

Viimane päev Kaplinnas

Laupäeva veetsime rahulikult ja mõnusalt - käisime jalutamas CT botaanikaaias, mis on kohalike seas väga populaarne nädalavahetuse piknikukoht, seejärel päevitasime veidi hotelli basseini ääres ja sulistastasime basseinis ning siis panime paremad riided selga ja läksime patseerima sadamaalale. Ka seal oli laupäeva õhtupoolikul palju melu - sadamapiirkonnas on mitmeid, sh ka hiigelsuuri kaubanduskeskusi, restorane, käsitööturge jms. 

Teinud veel viimased ostud, suundusime restorani, kus juba mitu päeva tagasi laua olime broneerinud. Restoran on väga populaarne, kuna on loetud käesoleval aastal LAV-i 10 parima restorani hulka, mis tähendab seega ülikõrget kvaliteeti ning mõistagi ka oluliselt kallimat hinnataset kui teistes restoranides, kus reisi jooksul söömas oleme käinud. Aga hind oli toiduelamust väärt, pealegi Eesti paremate restoranide hindadele jäi see kõvasti alla, eelkõige muidugi veinide hinnad, mis Eestis ikka häbitult kallid on. LAV on suurepärane sihtkoht nii veini- kui õllesõbrale - mõlemad head ja odavad, samuti on siin lihahimulistel tõeline pidu, sest lihatoidud, olgu siis tegemist veise, sea, mõne uluki, jaanalinnu, krokodilli või millegi muuga, on kõik väga hästi valmistatud. Isegi kanamaks, mida ma muidu kõrgelt ei hinda, oli niivõrd hästi maitsestatud, et tahaks lausa kodus ise samasugust proovida teha.

Kokkuvõttes oli väga mõnus reis, mis pakkus mitmeid uusi ja huvitavaid elamusi, samas on riik siiski niivõrd euroopalik, et kultuurišokki tõenäoliselt ei saa isegi need, kel Aasia ja Ladina-Ameerika veel avastamata on. 

Päev veiniuimas

Eilne päev kujunes eelmisest õhtust oluliselt rahulikumaks. Juba kella 11-ks hommikul oli meil broneeritud veinikeldri külastamine. Enne linnast välja sõitmist jõudsime veel väikse linnatuuri teha. Põhiliseks vastamisväärsuseks oli Bo-Kaap'i nime kandev linnaosa, mis oli kunagi orjade linnak, kuid tänaseks on värvikirevate majadega unikaalne osa linnast, kus väidetavalt ka turistil turvaline ringiliigelda on.

Veinituur toimus Durbanville Hills'i veinimõisas. Peale väikest ringkäiku, tootmisprotsesside jms tutvustamist järgnes degusteerimine - 8 erinevat veini ehk mitte just vähe, nii et olime juba keset päeva kergelt švipsis.

Veinimõisast sõitsime edasi Stellenboschi, mis on ka eelkõige just veinilinnana tuntud. Tegelikult on ta lisaks ka ülikoolilinn ning üleüldse kena ja korras valgete majadega linnake, kus hulga õdusaid kohvikuid, restorane, kunsti- ja suveniiripoode. 

Õhtupoole pidi Kris ühel üritusel esinejana üles astuma, niisiis sattusime meiegi ühele kohalike üritusele, mille peategelasteks olid vein, mida joodi, ning seks, millest siiski vaid räägiti ja sedagi LAV-le omaselt käsikäes usuteemaga. Räägiti paraku afrikaani keeles, nii et me sisust arusaamata tegime lihtsalt mõningaid tähelepanekuid:
Siinsed inimesed on eestlastega üsna sarnased - keegi ei taha esimesse ritta istuda, vaid muude kohtade puudumisel vinnatakse esirea tool lihtsalt kuhugi tahapoole.
Samas on inimesed väga aktiivsed sõna võtma (võib-olla küll tänu tarbitud veinile); seks on huvitav teema, millest tahetakse palju rääkida. Inimestele on oluline, mida usk lubab ja mida mitte.

Pingviinide paraad ja õhtu Cape Town'is

Neljapäeval sõitsime Hermanusest Cape Town'i. Teel tegime peatuse pingviinidega asustatud rannikul - oleks justkui presidendi vastuvõtule sattunud - kõik kohad paksult täis nina püsti ajanud tegelasi. Aafrikas elav pingviiniliik on tegelikult  väga väike, nii et nunna või presidendi vastuvõtul osalejaga päris sassi ajada teda ei saa :) Aga inimesi on nad nii palju näinud, et nad passivad külma rahuga omal kohal, kui neid mõnekümne sentimeetri kauguselt jõllitada.

Edasine teekond mööda LAV-i ilusaimaks peetavat rannikuosa viis meid randa, kus vesi oli kutsuvalt helesinine, kuid siiski vaid napilt 19-kraadine. Aga me Airaga panime seekord kogu oma vapruse mängu, ning ujusime mõlemad lausa 5-10 meetrit.

CT-s otsisime kõigepealt üles oma hotelli, mis ületas kõvasti meie ootuseid - tegemist on luksusliku kodumajutusvillaga, kus ainuüksi voodi ise on sama suur, kui mõnes nigelamas hotellis terve tuba. Ja bassein mereveest oluliselt soojema veega on ka hoovis olemas. Selle mõnusid alustuseks nautisimegi, ning siis sõitsime Table mountain'i otsa päikeseloojangut vaatama. Õigupoolest on ka ilma päikeseloojanguta mägi ise ja sealt avanevad vaated fantastilised, aga sedakorda joppas meil ka päikeseloojanguga.

Peale mäe otsast tagasipöördumist saime veidi aimu ka LAV-is valitsevatest ohtudest ning nagu ikka on kurjadest loomadest halvem variant kurjade kavatsustega inimesed. Sattusime mitte just kõige glamuursemast piirkonnast läbi sõitma. Meie rahulikust väikelinnast pärit inimestena ei osanud muidugi midagi märgata ega karta, kuid Kris sattus ühel hetkel ärevusse ja rammis gaasipedaali. Siis märkasime meiegi, et meie taga sõitev auto sõidab meil ebanormaalselt lähedal sabas ning püsib kannul ka siis, kui me ilmselgelt kiirust ületame. Ühesõnaga kiskus juba actionfilmi stseeniks. Õnneks jõudsime tihedama liiklusega rahvarohkemasse piirkonda, kus õnnestus saba maha raputada. Siiski tegime hilise õhtusöögi kõrvale kõik pitsi brändit.

Hermanus

Eile hommikul alustasime sõitu Hermanuse poole. Õnneks olid poisid täitsa heas vormis, kuigi õhtu hotellibaaris läks neil ka veel päris lõbusalt edasi - samal ajal kui mina blogi toksisin, käristas hotelliomanik neile viskit välja.
Tee Hermanusesse on täis kauneid vaateid, kuid ühtäkki võeti meil pilt eest - olime nagu siilid udus, nähtavus vist vaid ca 10 m. Eestis pole ma nii paksu udu veel näinud, nii et tuleb välja, et välismaa värk on ikka vingem :))

Õnneks siiski väga pikalt udus kobama ei pidanud, nii et enamus teekonnast oli siiski võimalik loodust imetleda. Hermanus ise on ka armas väikelinn kaljusel ookeanirannikul. Linn tõmbab ligi massiliselt vaalahuvilisi, seetõttu on linnas ka peaaegu igas teises majas kas majutusasutus või restoran. Eile õhtul peale jalutuskäiku mööda tuulist rannikut ning ebaedu vaalade nägemisel maandusime superheas restoranis. Nautisime suurepäraselt valmistatud krokodilli, kohalikku rahvuslooma springboki, mille eestikeelset vastet ei teagi, aga tegemist on teatud liiki antiloobiga, lisaks mingit võsasiga.

Täna oli kena rannailm, nii et läksime alustuseks randa ning mul õnnestus päevitamisega veits ülegi pingutada. Rannas jõllitasime küll ka pidevalt ookeani, et ega mõni vaal saba või pead välja ei pista, aga ei vedanud meil seekord. Ütleme nii, et oleme vaalades kergelt pettunud. Kuna ühtegi vaala ujumas ei näinud, siis proovisime ise selle tühimiku täita - perekond Tooming in corpore sulpsas korraks max 18-kraadisesse vette. Ahjaa, mõnda merelooma siiski nägime - üks kilpkonn tormas otse meie nina all ummisjalu üle tee.

Nüüd aga käivad ettevalmistused grilliõhtuks.

Knysna

Peale hommikusööki võtsime suuna linnast välja Noetzie-nimelisse asulasse. Teel sinna möödusime asulast, mida siinkandi nimetatakse 'Township".Selliseid leidub siin tegelikult iga linna ääremail, kuid siin sõitsime sellest läbi ning nägime lähemalt ning see tundus ka seninähtuist üks hullemaid. Tegemist on siis mustade või hindude elamurajoonidega, mis on kokku klopsitud käepärasest materjalist ning mille asukad ilmselgelt valdavalt pigem vaesed on. Knysna külje all on tegemist miljonidollari vaate ning kümnedollari majadega.

Noetzie on imeilusa ranna ja uhkete vanaaegsete kindluste või lossidega ehitud asula. Kahjuks on imeilusas rannas suht jäine vesi - muidu poleks aga paha sellises kohas elada või suvitada.

Randa ja lossideni jõudmiseks peab ka veidi vaeva nägema ja treppe mööda traavima, aga väike sport kulus meile kahtlemata jälle ära, sest ülejäänud päev möödus üsna rahulikult ja lõõgastavalt. Käisime kauneid vaateid nautimas ning veidi rannas vedelemas, seejärel kohalikul käsitööturul bisnest tegemas ning siis laevaga lahel sõitmas ning kauneid vaateid teise nurga alt nautimas.

Õhtust sööma sattusime superhea toidu ja teenindusega kohta (seltskond oli juba tuntud headuses) ning saime joodud veinidest-õlledest hamba nii verele, et läksime veel kohalikku kuulsusrikkasse baari kohalikku tuntud brändit tinistama; õnnestus nibin-nabin veel sulgemise eel ennast sisse pressida. Loodetavasti see tervisele kehvasti ei mõju, sest homme on jälle mõned tunnid autosõitu ees.

Veespordipäev

Eile vajusime enne magama, kui midagi kirja panna jõudsime, kuna mõningane sport värskes õhus tekitas eriti hea une. Plaanis oli sõit Jeffreys Bayst Knysnasse, kuid vahepeal põikasime läbi Tsitsikamma rahvuspargist, kus lisaks suurepäraste vaadete nautimisele saab tegeleda ka erinevate sportlike harrastustega. Me valisime kajakisõidu Storm River kanjonis. Alustuseks rüselesime kalipsode selgapanekuga, seejärel kena matk läbi metsa jõe suudmesse ning seal natuke mööda kaljusid turnimist, mis kõrgusekartjail veidi jalagi vist värisema pani. Seejärel siis paarikaupa kajakidesse, ning läks sõudmiseks kõrgete kaljuseinte vahel. Kust kajakiga enam edasi ei saanud, sealt jätkasime justkui lapsepõlve meenutades ehk kummimadratsitel sumamist. See oli ikka hullult naljakas - kümmekond täiskasvanud inimest niimoodi sulistamas. Giidide mahitusel üritasime ka madratsil püsti seista, mis muidugi peamiselt ürituseks ehk luhtunud katseks jäigi, aga nagu ühelt juuresolevalt pildilt näha, saatis mind ka korraks edu ning pälvisin nii mõnegi tunnustava pilgu. Vapramatel oli võimalik teha ka kaljult vettehüppeid. Meie pere au päästis Aivar, kes hüppas minu eest ka.

Kokkuvõttes oli väga meeleolukalt veedetud 3 tundi ning mõõdukas sport ehk aitas natukegi tasakaalustada rikkaliku söömingut, mis meil siin iga päev aset leiab.

Õhtupoole jõudsime Knysnasse, kus peatume kaks ööd sellises väikses tarekeses nagu pildilt paistab.

Tegemist on rahuliku väikelinnaga, kus on päris uhke jahisadam ning palju häid söögikohti. Linn on tuntud ka lahesopist püütavate austrite poolest, mille Aivar ja Kris ka õhtusöögil ära degusteerisid ning väga rahule jäid.

Lisame siia paar pilti ka ühes varasemas postituses kirjeldatud jaaguari- ja lõvipoistest, sest paitab, et tehniline probleem piltide üleslaadimisega õnnestus seljatada.