Tagasi hullumajas

Agadirist sõitsime mööda rannikut põhja poole Essaouirasse. Ca 2,5 tundi vallatuid kurve, aga vaated olid ilusad, niipalju kui ma neid kurvide vahel näha jõudsin. Aeg-ajalt tundub, nagu oleks keskaega sattunud - nii mõnigi künnab põldu eeslitega, samuti näeb teedel liiklemas igasuguseid eesli- või hobuveokeid, ning isegi kaamel pole haruldus. Tee ääres võib mitmel pool näha ka puude otsas olevat kitsekarja, mis tegelikult tundubki täitsa loogiline valik, arvestades, et puu all pole midagi rohelist näksida. Kui neid pildistada tahad, jookseb kuskilt puu tagant välja ka karjus, kes mõistagi raha tahab.

Essaouira on Agadirist väiksem rannikulinn, kus on samuti väga avar ja päris kabe rannapromenaad, lisaks ka vanalinn, mis ikka päriselt ka vana on. Glamuuri on seal pigem vähevõitu, aga oma sarm neil kitsastel tänavakestel kindlasti on. Põhiline ja positiivne erinevus Marrakeshi medinaga on see, et seal ei sõideta autode ja mootorratastega.

Täna sõitsime tagasi Marrakeshi, kus jõudsime külastada Yves Saint Laurent'i muuseumi ning berberi muuseumi ja seda ümbritsevat aeda. Need ise asuvad täitsa tsiviliseeritud piirkonnas ja olid muidu ka toredad, kuid sinna jõudmiseks pidime jälle üksjagu medina tänavaid läbima, mis vaimsele tervisele kuigi hästi ei mõju. Paraku on ka meie hotell eriti kummalises tänavaterägastikus, nii et pidime selle leidmiseks jällegi lahke kohaliku abi vastu võtma, mis mõistagi ei olnud tasuta..

Õhtusöögile sattusime restorani, kus veini ei pakutud, aga lubati lahkesti salaja lauajala tagant oma veini valada. Targu olime eelnevalt just ühes veinipoes shoppamas käinud ja sealt anti meile ka korgitser kaasa ( mõned inimesed on siin ka mõistlikud ja vastutulelikud)

Paradiis nähtud

Või siis nähtud marokolaste ettekujutus paradiisist. Nimelt tegime täna ennelõunal väljasõidu Paradise valley'sse. Eelnevalt olime just arutanud, et huvitav, kuidas marokolased kirjeldaks nt Eestit (kevadel või suvel) või mõnda muud lopsakama loodusega maad. Et muidu oli täitsa tore, aga kuidagi rõvedalt roheline oli kõikjal... Igaljuhul kuidagi harjumatu värv nende jaoks. Selgus, et Paradise valley on neil ka üks tõenäoliselt vähestest rohelistest kohtadest, kus isegi veidi vett leidub. Gps juhatas meid kohale esialgu ikka väga kitsast, nigelas seisus ja kurvist mägiteed. Õnneks oli seal ka liiklust väga vähe. Hiljem selguski, et see oli mingi alternatiivne tee, nii et tagasi saime normaalsemat teed mööda. Kuigi seal jäi ette mingi asula, mille liiklus oli nii käsitlematu, et eelmainitud mägiteel sõitmine tundus mõnusa rahuliku kulgemisena. Mulle tundub, et liikluseeskirju siin küll kellelegi ei õpetata, nii et see linnaliiklus meenutas seal browni liikumist. Mõni sõitis lausa vastassuunavööndis. Püüdsin lihtsalt vooluga kaasa minna. Õnneks oli üsna väike linn.

Aga nüüd siis vaatamisväärsuse juurde.  Jõudsime juba kahtlema hakata, kas edasi sõita on ikka mõistlik, kuid siis leidsime teeäärest sildi ning mingi parklat meenutava ala, kus karjakaupa kohalikke onusid askeldamas. Kinnitasid meile, et just see ongi õige koht ning kõhkluste saatel suundusime matkarajale. Üks vend tahtis ennast giidiks sokutada ning kuigi me püüdsime keelduda, võttis ta meile ikkagi sappa. Selgus, et teejuhti läks seal tõesti vaja, sest siltide või viitadega polnud just priisatud... Nii me siis temaga koos seal kulgesime. Õnneks oli ta väga tagasihoidlik tüüp, nii et ei hakanud meid kuidagi tüütama, vaid viis vaatamisväärsete kohtade juurde kohale ja lasi seal rahus ringi vaadata ja pilte klõpsida. Koht oli väga ilus ja kuna startisime suhteliselt vara, jõudsime enne turistihorde. Soojal ajal saaks järvekestes ka ujuda, aga praegu nagu ei kutsunud, kuigi mõnda vaprat suplejat siiski nägime.

Meie giid osutus nii tagasihoidlikuks tüübiks, et kui tagasijõudes küsisime, palju võlgneme, siis saime segase vastuse, et kui me just tahame midagi maksta, aga kohustust ei ole. Kuna sellises kolkas elavatel inimestel võib see olla enam-vähem ainus sissetulek, siis tundsime, et ta midagi ikka väärib meie peale kulutatud aja eest.

Tagasi Agadiris püüdsime jälle hotelli basseini ääres oma jumet tuunida ning hiljem suundusime jahisadamasse, mis linna kõige peenem piirkond näis olevat.

Õhtusöögiks valisime eilsele vahelduseks jälle kallima ja glamuursema restorani, mis minusugusele peenutsejale ikka sobilikum tundub kui mingi odav söökla.

Agadiris päikest püüdmas

Oleme teist päeva Agadiris. Sõit Marrakeshist Agadiri võttis ca 3 tundi, kuid oli väga sündmustevaene, kuna kiirteel liiklemine osutus üsna üksildaseks. Ilmselt on ca 6-eurone kiirteemaks kohalike jaoks üüratult kallis.

Eile õnnestus pisut hotelli basseini ääres päevitada, kuid mere ääres oli tuuline ja külmavõitu. Nii et hiljem rannapromenaadile jalutama minnes tuli juba joped selga ajada.

Agadir on Marrakeshiga võrreldes kaasaegsem ja klanitum, aga ka üsna karakterivaba kuurort. Täna vaatasime vähesed olemasolevad vaatamisväärsused üle. Alustuseks sõitsime mäe otsas asuva kindluse juurde, millest midagi väga märkimiväärset säilinud polnud.

Kuna medina ehk vanalinn oli millalgi maavärina käigus täielikult hävinud, siis on vanalinn tuliuus. Kui täpselt ta kunagisele medinale vastab, ei oska öelda, aga igaljuhul on ta oma vanaaegse arhitektuuri ja traditsiooniliste nikerdistega väga äge.

Kuna enamik turiste pole sinna vist teed leidnud ( see oli vahepeal ikka rohkem off-road'i meenutav), siis oli seal väga mõnus rahulik käia. Sama ei saa öelda ranna kohta, kuhu me naisteseltskonnaga täna päeval maandusime. Seal hakkas meie juurde voorima ikka igasuguseid müügimehi. Ei teagi, kas asi on nende piiratud keeleoskuses, aga enamik tunduvad kuidagi ullikesed. Kuna tuul kiskus ka jälle jahedamaks, siis kolisime mõne aja pärast jälle hotelli basseini äärde.

Hiljem kõmpisime tutvuma siinse turuga, mis Aira hangitud andmetel pidavat olema Põhja-Aafrika suurim. No oli ikka üsna kirju see pilt seal, aga õigupoolest kartsime suuremat kisa-kära ja agressiivsemat müüki.

Kui eile käisime õhtust söömas peenes rannapromenaadi äärses restoranis, kus hinnatase üsna euroopalik oli (toit oli ka ülihea ja peenelt serveeritud ning teenindus superluks - naised said lahkudes isegi roosid kaasa), siis täna valisime tavapärase kohalike söögikoha, kus arve tuli alla 4 euro per nägu. Alkot seal küll ei pakutud, nii et veiniringi tegemiseks valisime rannapromenaadil ühe rahvarohke ja kutsuvalt vilkuvate tuledega koha, mis veidi ümberringi toimuvat vaadeldes osutus kohalikuks porduelumekaks. Igal juhul saime jälgida, kes keda ostab, müüb või vahendab. Aga muidu oli väga tore.

Sundpuhkus Marokos

Sundpuhkuseks nimetan seda reisi seetõttu, et mu tööandja hakkas juba septembrist mulle meeldetuletusi saatma, et mul on sel aastal veel kohustuslik 14-päevane puhkus võtmata ja see tuleb ikka kindlasti ära teha. Kuna kallil abikaasal sellist kogust puhkusepäevi polnud, pidin leidma võimaluse kellelegi lihtsalt sappa võtta ja kuskil uues huvitavas kohas ära käia. Kuna mõnel reisikaaslasel oli selleks aastaks Euroopa Liidu limiit täis, jäi segastel asjaoludel sõelale Maroko. Siin me nüüd siis oma neljase pundiga oleme. Esmamulje oli parem, kui kartsin. Marrakeshi lennujaam on aasta tagasi ehitatud udupeen ja modernne hoone. Rahvast oli vähe ning ka lennujaama ümbrus vaikne ja rahulik. Tolliametnikud vaikisid kui haud, aga maale lasid meid vabalt.

Tuleb tunnistada, et vaatamata üsnagi ohtrale varasemale reisimisele on Marrakesh lennujaamast väljaspool kõige eksootilisem koht, kuhu seni sattunud olen. Siinne aritektuur on omanäoline, aga kogu see vanalinna kaootiline virr-varr koos meeletu heitgaasihaisuga lööb ikka üsna oimetuks. Imekombel ei jäänudki täna auto või motika alla. Samamoodi pani imestama see, et kitsastel pimedatel medina-tänavatel vastutulijad oli siiski kõik korralikud inimesed, mitte pätid. Aga tänaseid elamusi kokku võtma sobiks kõige paremini lihtsalt " Appikene!"

Õhusöögiks saime oma hotellis traditsioonilise Maroko õhtusöögi, mis üldjoontes tähendas seda, et neljale inimesele serveeriti umbes 10 inimese portsjon. Aga muidu oli väga hea. Ja kohalik vein saab ka ainult kiidusõnu.

Santorini

Santorinile pääsemine tundus suure küsimärgi all, kui nägime keset ööd lennujaama jõudes Tallinnas seninägematult üüratut turvakontrolli järjekorda ning ilmselgelt veel poolunes uimerdavaid turvakontrolli töötajaid. Neil polnud kiiret kuhugi, aga meie lennul algas juba boarding… Oleksimegi oma lennust maha jäänud, kui poleks järjekorras vahele trüginud. Lühike vahepeatus varahommikuses Ateena lennujaamas, kus Aivar kasutas soodsat võimalust erinevalt Eestist enne 10-t hommikul õlut osta - ilmselgelt ’septembris ei joo’-kampaaniaga me sel aastal ei liitunud…

Santorini lennujaamast võtsime auto – kui nii seda üldse nimetada saab. Fiat 500 võib ju nunnu välja näha, aga mäest üles sõita ta küll õieti ei jaksa. Ühesõnaga autode puhul tundub suurus siiski oluline olevat. Kokkuvõttes muidugi midagi hullu polnud – nädala jooksul meid ta teele ei jätnud, aga endale sellist ratastega poekotti siiski ei soetaks.

Kuna hotelli check-in’ini oli veel mitu tundi aega, otsustasime aega efektiivselt kasutada ja vaadata läbi mõned teele jäävad külakesed ja vaatamisväärsused. Alustuseks muidugi pidime kuskil parkimisplatsil joped maha koorima ja teksad lühkarite vastu vahetama. Kõigepealt sattusime Mesaria’sse, kus peamised vaatamisväärsused olid nagu ikka mõned kirikud ning ühe kunagise saare esirikkuri/veinikaupmehe villa, mis on enam-vähem algupärasel kujul taastatud ja sisustatud ning sarnanes üksjagu meie restaureeritud mõisatele.

Saime seal põhjaliku privaat-tuuri, kuna piletimüüja kaustikust paistis, et olime septembris esimesed külastajad (see päev oli 20.september…) – tundub, et ei olnud just kõige populaarsem vaatamisväärsus. Nagu hiljem nägime, eelistavad turistid üheskoos tunglemist Oia ja Fira suveniiripoodidega ääristatud tänavatel, lisaks on Red Beach justkui palverännaku sihtkoht, kuhu kolonnides vooritakse. Et me seda kõike teame, tähendab muidugi seda, et käisime ise ka ikka samad kohad läbi. Mitte küll kohe kõike esimesel päeval – kuigi Santorini on nii väike, et hea tempoga tormates ei jätkuks nädalaks küll piisavalt vaatamist. Aga me läksime eelkõike puhkama, st tahtsime ka päevitada, ujuda, veini larpida ja maitsvaid kreeka toite nautida – ja nii iga päev. Niisiis vaadates veel rannikul mõned kaunid vaated, sõitsime esimesel päeval hotelli, siis restorani lõunasööki nautima ja siis randa vedelema.

Kuna eelmine öö oli väga lühikeseks jäänud, siis esimesel õhtul vajusime eriti vara ära ja magasime öösel vist 13-14 tundi järjest. Peale hommikusööki jälle väike tuur erinevates kaunite vaadete ja ohtrate kirikutega külakestes ning siis jälle mõnus lebotamine.

Hüppasime läbi ka kohalikust supermarketist, et oma mõnusal hotelliterrassil vedeledes ka midagi rüübata oleks. Ei hakanud peenemate veinidega priiskama, vaid lasin endale vaadist 1,5l plastpudeli täis. Maksis jaburalt vähe, aga maitses täiesti adekvaatselt ning tervisele ka ei hakanud.

Reedeks oli meil soetatud purjepaadituur. Kui öeldi, et hotelli tuleb meile auto järgi kell 9.35, siis pisut muigasime sellise täpsuse peale ja õigupoolest ei uskunud, et lõuna-eurooplased nii hästi kella tunnevad, aga meie hämminguks oligi auto minuti täpsusega hotelli ees. Kogu tuuri korraldus oli üllatavalt ladus.

Meie suundusime regatile (nimelt läheb samal ajal seal sadamast hunnik tuuritajaid välja) vana retropurjekaga, mis võttis lisaks kaheliikmelisele meeskonnale peale 8 turisti – kõik peale meie britid, aga väga lõbus seltskond. Brittidele omaselt eelkõige ikka dringi peal väljas.


Aga lisaks dringile saime ka nautida häid vaateid saarele mere poolt, näha ära vulkaani (eraldi saareke), käia ujumas rohelises termaalvees (vulkaanisaare külje all) ning snorgeldada. Ma sain lõpuks ära proovida ka selle nn memmekate snorgeldamismaski, mida seni vaid vannis testinud olin – osutus ka meres täiesti veekindlaks, nii et väga hea ost! Decathlonist muide.   Hiljem käisime selle maskiga ka oma hotelli rannast solberdamas ning isegi seal nägi päris palju keni kalu.

Kuna reede sai rahulikult võetud, siis laupäeval võtsime ette matka Oia ja Imerovigli vahel (edasi-tagasi 15 km). Aga teekond rannikut mööda on imekaunis, nii et väsimust ei jõudnud tunda hakatagi. Küll aga päikesepõletust, nii et Oiasse tagasi jõudes üritasime valida rohkem neid tänavaid, mis varju jäid. Oia ongi mu meelest (ja ka enamuste teiste turistide meelest) Santorini kõige ilusam koht.

See on kuulus ka oma päikeseloojangute poolest, mille vaatlemiseks rahvas juba üle tunni aja varem parimaid kohti hõivama hakkab. Ühesõnaga, kui räägitakse Oia romantilistest päikeseloojangutest, siis juhul kui arusaam romantikast on kuskil pildistavas/selfitavas rahvamassis rüseleda, siis see ongi õige koht, kus olla.

Järgmisel päeval käisime vaatamas Akotiri varemeid (sarnaselt Pompeile vulkaanituha alla jäänud linn, ainult et oluliselt vanem) Algul suhtusime skepsisega piltidesse, kirjeldustesse ja videotesse, selle kohta, mida sealt väidetavalt leitud on – seinamaalingud jms – sest kohapeal midagi nii grandioosset ei näe. Aga paar päeva hiljem sattusime pealinn Firas muuseumisse, kus need väljakaevamistel leitud amforad ja maalingud kõik välja pandud olid, nii et pidime tagantjärgi tunnistama, et kreeklased ei bluffinudki asja ilusamaks kui see tegelikult oli.

Akotirist mõõduka jalutuskäigu kaugusele jäigi see eelmainitud Red Beach ehk punasest kivist rand, mis ka turiste magnetina tõmbab, ehkki välja on pandud hoiatussildid varisemisohu kohta. Me saime ka veel nii ära käidud, et midagi kaela ei varisenud, kuigi paaris kohas püsis see kalju küll justkui tahtejõust.

Tagasiteel oma kodukülla Perissasse (see on muide musta liivaga või pigem küll kruusaga rannaga kuurort) tegime peatuse ka Emporeios, mis ei paku küll selliseid kauneid merevaateid kui Oia või Fira, kuid see-eest on seal eriti vahva kitsaste tänavate rägastikuga vanalinn, kus teistest turistidest praktiliselt segamatult ringi seigelda. Nagu ikka palju kirikuid, lisaks ka väidetavalt saare kõige paremini säilinud kindlus. Oli tõesti täitsa terve hoone ja kuna uks oli avatud, mõtlesime vaadata ka sisse. Sees selgus, et sattusime hoopis kortermaja koridori, mitte turismiatraktsioonile.

Järgmine päev otsustasime jälle matka teha, et heast toidust kogutud ohtraid kaloreid pisutki ära kulutada. Matk Perissast üles mäkke antiikse Thira varemete juurde oli umbes 4 km. Kohale jõudes selgus, et kuna tegemist on muuseumilaadse vaatamisväärsusega, siis oli see esmaspäeviti suletud. Et mitte kõmpida pettasaanuna 4 km alla tagasi, otsustasime sealt hoopis teise, ühtlasi saare kõrgeima mäe tippu ronida, kus mingi klooster olevat. Paras turnimine, aga jäime oma saavutusega rahule. Mäe otsas avanevad ka vaates igasse suunda üle saare. Kokku siis sel päeval jälle üle 12 km üles-alla vantsimist. Hiljem veel veidi ujumist ka otsa, nii et korralik spordipäev.

Öösel ärkasin kahtlase krõbina peale. Mõne hetkega sain aru, et senini pea pilvituna püsinud taevast oli hakanud vihma sadama. Ja meil puha loog lahti! – või õigemini uikarid ja rätikud terrassil kuivamas ning hommikul vaja need juba kohvrisse pakkida. Hüppasin voodist ja tormasin paljalt rõdule pesu kokku korjama. Õnneks vist öisel tunnil väga palju publikut polnud.

Hommikuks paistis jälle päike, aga siiski otsustasime, et teist päeva järjest 8 km mäest üles-alla kapata läheb paljuks, ning läksime uuele katsele seda antiik-Thirat näha autoga. No mu meelest oleks jalgsi lihtsam olnud! Õnneks märkasin Aivari rooli ajada, sest see kitsas kurvine tee kuristiku serval oli ikka päris hirmus. Antiik-Thira Machu Picchut näinutele paistab muidugi lahja, samas on ta mitu tuhat aastat vanem.

Reisi lõpuks jätsime pealinn Fira, mis on Oia’ga üsna sarnane, aga mõnevõrra suurem – ühesõnaga maaliliselt ilus ning pakub võimalust ohjeldamatult suveniire, ehteid, klaasikunsti jms shopata, samuti nälgajäämist pole karta. Turiste jätkub mõlemasse linnakesse , eriti päeval kui kruiisilaevad käivad. Firas päikseloojangut vaatama kogenevad veidi väiksemad hordid, nii et seal oli seda pisut rahulikum vaadata kui Oias.

Kokkuvõttes oli seekord puhkus, mis üleliia ära ei väsitanud, lisaks jätsid kreeklased endast piisavalt hea mulje, et järgmisel aastal Kreeka saarte vahel purjereisi plaanida.