Või siis nähtud marokolaste ettekujutus paradiisist. Nimelt tegime täna ennelõunal väljasõidu Paradise valley'sse. Eelnevalt olime just arutanud, et huvitav, kuidas marokolased kirjeldaks nt Eestit (kevadel või suvel) või mõnda muud lopsakama loodusega maad. Et muidu oli täitsa tore, aga kuidagi rõvedalt roheline oli kõikjal... Igaljuhul kuidagi harjumatu värv nende jaoks. Selgus, et Paradise valley on neil ka üks tõenäoliselt vähestest rohelistest kohtadest, kus isegi veidi vett leidub. Gps juhatas meid kohale esialgu ikka väga kitsast, nigelas seisus ja kurvist mägiteed. Õnneks oli seal ka liiklust väga vähe. Hiljem selguski, et see oli mingi alternatiivne tee, nii et tagasi saime normaalsemat teed mööda. Kuigi seal jäi ette mingi asula, mille liiklus oli nii käsitlematu, et eelmainitud mägiteel sõitmine tundus mõnusa rahuliku kulgemisena. Mulle tundub, et liikluseeskirju siin küll kellelegi ei õpetata, nii et see linnaliiklus meenutas seal browni liikumist. Mõni sõitis lausa vastassuunavööndis. Püüdsin lihtsalt vooluga kaasa minna. Õnneks oli üsna väike linn.
Aga nüüd siis vaatamisväärsuse juurde. Jõudsime juba kahtlema hakata, kas edasi sõita on ikka mõistlik, kuid siis leidsime teeäärest sildi ning mingi parklat meenutava ala, kus karjakaupa kohalikke onusid askeldamas. Kinnitasid meile, et just see ongi õige koht ning kõhkluste saatel suundusime matkarajale. Üks vend tahtis ennast giidiks sokutada ning kuigi me püüdsime keelduda, võttis ta meile ikkagi sappa. Selgus, et teejuhti läks seal tõesti vaja, sest siltide või viitadega polnud just priisatud... Nii me siis temaga koos seal kulgesime. Õnneks oli ta väga tagasihoidlik tüüp, nii et ei hakanud meid kuidagi tüütama, vaid viis vaatamisväärsete kohtade juurde kohale ja lasi seal rahus ringi vaadata ja pilte klõpsida. Koht oli väga ilus ja kuna startisime suhteliselt vara, jõudsime enne turistihorde. Soojal ajal saaks järvekestes ka ujuda, aga praegu nagu ei kutsunud, kuigi mõnda vaprat suplejat siiski nägime.
Meie giid osutus nii tagasihoidlikuks tüübiks, et kui tagasijõudes küsisime, palju võlgneme, siis saime segase vastuse, et kui me just tahame midagi maksta, aga kohustust ei ole. Kuna sellises kolkas elavatel inimestel võib see olla enam-vähem ainus sissetulek, siis tundsime, et ta midagi ikka väärib meie peale kulutatud aja eest.
Tagasi Agadiris püüdsime jälle hotelli basseini ääres oma jumet tuunida ning hiljem suundusime jahisadamasse, mis linna kõige peenem piirkond näis olevat.
Õhtusöögiks valisime eilsele vahelduseks jälle kallima ja glamuursema restorani, mis minusugusele peenutsejale ikka sobilikum tundub kui mingi odav söökla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar