Sundpuhkuseks nimetan seda reisi seetõttu, et mu tööandja hakkas juba septembrist mulle meeldetuletusi saatma, et mul on sel aastal veel kohustuslik 14-päevane puhkus võtmata ja see tuleb ikka kindlasti ära teha. Kuna kallil abikaasal sellist kogust puhkusepäevi polnud, pidin leidma võimaluse kellelegi lihtsalt sappa võtta ja kuskil uues huvitavas kohas ära käia. Kuna mõnel reisikaaslasel oli selleks aastaks Euroopa Liidu limiit täis, jäi segastel asjaoludel sõelale Maroko. Siin me nüüd siis oma neljase pundiga oleme. Esmamulje oli parem, kui kartsin. Marrakeshi lennujaam on aasta tagasi ehitatud udupeen ja modernne hoone. Rahvast oli vähe ning ka lennujaama ümbrus vaikne ja rahulik. Tolliametnikud vaikisid kui haud, aga maale lasid meid vabalt.
Tuleb tunnistada, et vaatamata üsnagi ohtrale varasemale reisimisele on Marrakesh lennujaamast väljaspool kõige eksootilisem koht, kuhu seni sattunud olen. Siinne aritektuur on omanäoline, aga kogu see vanalinna kaootiline virr-varr koos meeletu heitgaasihaisuga lööb ikka üsna oimetuks. Imekombel ei jäänudki täna auto või motika alla. Samamoodi pani imestama see, et kitsastel pimedatel medina-tänavatel vastutulijad oli siiski kõik korralikud inimesed, mitte pätid. Aga tänaseid elamusi kokku võtma sobiks kõige paremini lihtsalt " Appikene!"
Õhusöögiks saime oma hotellis traditsioonilise Maroko õhtusöögi, mis üldjoontes tähendas seda, et neljale inimesele serveeriti umbes 10 inimese portsjon. Aga muidu oli väga hea. Ja kohalik vein saab ka ainult kiidusõnu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar