reede, 6. detsember 2013

Päev ratastel

Äratus oli peaaegu sama varane kui eile, sest ees ootas veelgi rohkem kilomeetreid. Kokkuvõttes võib tänase päeva kohta öelda, et see oli peaaegu nagu tavaline päev kontoris, st ca 8 tundi istumist. Vahepeal küll ronisime autost välja ja tegime väikse jalutuskäigu looduses, et vaadelda Valley of Desolation'i nimelises looduspargis looduse suurepärast kätetööd.

Õhtu eel jõudsime Jeffrey's  Baysse, kus veedame ka terve homse päeva. Meil on siin kena ookeaniäärne majake, kuid meie pettumuseks oli siin täna pilvine ja ujumaminekuks liiga jahe ilm, nii et piirdusime ainult jalutuskäiguga rannas.

P.S. Seoses tehniliste probleemidega ei ole hetkel võimalik ühtki pilti lisada, aga loodetavasti saame need probleemid lahendatud ja juba lähipäevil avaldame ka uut pildimaterjali.

Bloemfontein

Eile hommikul tegime ärkamises isikliku rekordi - 4.15, kuna tahtsime ilma ummikus passimiseta Bloemfonteini jõuda. B. asub veidi vähem kui poolel teel Johannesburgist lõunarannikule. Linna kuulsamad vaatamisväärsused on maailmas väidetavalt ainuke ainult naistele pühendatud monument ning maailma suurim Mandela monument. Kuigi viimane on 8 meetri kõrgune, polnud seda sugugi lihtne üles leida. See asub linna sees oleva suure mäe otsas, kuid mingit viita kusagil ei ole ning seal mäe otsas on palju teid, mille vahel valida. Nii et eilse päeva esimeseks katsumuseks oli hiid-Mandela leidmine. Pilt näitab, et leida ta siiski õnnestus.



Sama mäe otsas on ka ca kuu aega tagasi valminud väga modernne observatoorium, mida meil õnnestus vaatama minna vaatamata sellele, et see tegelikult külastajatele avatud polnud. Mingil põhjusel saime privaattuuri, nagu oleksime mingid VIP-id ning pärast veel meile tuuri teinud noormees tänas meid ette-taha, nagu oleksime hoopis meie temale teene teinud. 
Kohe sealsamas observatootiumi lähedal nägime ka paari kaelkirjakut üle tee marssimas.



Päeva teine katsumus oli õhtusöögi hankimine. Tundub, et väljas söömine on siinkandis päris popp, sest parematesse restoranidesse, mida Kris teadis soovitada, ilma reserveeringuta ennast sööma pressida ei õnnestunud. Lõpuks ikka üks täitsa hea koht meid vastu võtma nõustus, nii et kõht sai täis ja tuju heaks (viimane eelkõige tänu suurepärasele kokteilivalikule).

kolmapäev, 4. detsember 2013

Lõvide küüsist pärismaalaste meelevalda

Tänase päeva progamm algas inimkonna hälli külastusega. Nimelt arvatakse, et just Lõuna-Aafrikast on inimkond alguse saanud, kuna kulla otsingutel satuti hoopis ühe kadunukese otsa, kelle kohta teadlastel tekkis kahtlus, et see oligi kõige esimene inimene. Inimkonna hälliks peetakse ühte suurt koobast, kus me saime ka vahelduseks väikese trenni teha, treppidest üles alla kapates ning vahepeal peaaegu roomates. Häid pilte kahjuks koopast polegi, kuna pildile jäid ainult fragmendid, mille põhjal koopa suurusest erilist aimu ei saa.
Peale koopas käimist läksime lõviparki, kuna eilsel safaril jäid lõvid nägemata. Tegemist oli suurel maa-alal asuva looduspargiga, kus lõvidel, geparditel ja paljudel muudel loomadel on ringi liikumiseks küll vabalt ruumi, kuid üksteist ära sööma nad ei pääse vaid igapäevane toitlustus on korraldatud inimeste poolt. Kuna loomad on hästi toidetud, siis suhtusid nad ka lõunasööki üsna passiivselt ja lähtusid sööma minnes põhimõttest "tark ei torma".







Loomapargis kasvatatakse üles ka väiksena hüljatud või orvuks jäänud loomi. Kuna need on inimestega harjunud, siis lastakse ka turistidel lõvikutsikaid näppida. Me Airaga pidime neid ikka tingimata nunnutama minema ning sattusime silmitsi kahe valge lõvi ja ühe jaaguaripoisiga. Kombed on neil samasugused nagu kassipoegadel - küüned ja hambad lastakse kohe käiku. Seetõttu on mul tänast päeva meenutamas käel olevad jaaguari küünejäljed. Pilti neist nupsikutest praegu siia blogisse panna pole, aga kunagi hiljem on huvilistel võimalik videot näha.
Päeva viimaseks turistiatraktsiooniks oli Lesedi kultuuriküla külastamine. Põhimõtteliselt midagi sarnast nagu meil vabaõhumuuseum - näidatakse siinsete hõimude  traditsioonilist elustiili, kantakse rahvariideid ja esitatakse rahvatantse. Kuigi siinses külas pidavatki see seltskond kohspeal elama ning pakutakse lisaks ka majutusteenust. Aga kõik oli palju ägedam kui Rocca al Mares: erinevate hõimude asulaid ja kombeid tutvustas väga energiline, sarmikas ja hea huumoriga Zuulu neiu, kes paistis  meile ekskursiooni tegemist nautivat isegi rohkem kui meie, kuigi ka meil oli väga lõbus ja huvitav. Nagu juuresolevatelt piltidelt näha pressisime me Airaga ennast igal võimalikul juhul igasugustele sõna otseses mõttes karvastele ja sulelistele tüüpidele külje alla.
Peale ekskursiooni toimus kultuuriprogramm. Kusjuures ka seda tehti sellise energia ja entusiasmiga, et jäi mulje, et nad tõest naudivad tantsides enda välja elamist, mitte ei tee seda nagu tüütut rutiinset tööd.  Lõpuks rebiti meid ennast ka väikesele tantsule, kuid siis piirduti õnneks lihtsama koreograafiaga. Kokkuvõttes pakkus tänane päev palju erilisi elamusi. Homme aga ootab ees pikem autosõit, kuna võtame suuna rannikule.






teisipäev, 3. detsember 2013

Safari

LAV-i sattudes ei tohiks safarit küll vahele jätta, sest loomi vabas looduses näha on hoopis teine elamus kui loomaaias. Ning nt kaelkirjakut Tallinna loomaaias ei näegi, samas safaril nägime neid, võiks öelda, et massiliselt, ning ka väga lähedalt. Sama kehtib sebrade, pühvlite, igasuguste kitsekeste ja elevantide kohta. Elevantidele tee andmiseks pidime autoga lausa aupaklikult tagurdama. Nägemata ei jäänud ka krokodillid, jõehobud ja veel mitmed muud loomad. Samas leopard hea varjujana jäi tõenäoliselt kahe silma vahele ning ka lõvide ja ninasarvikuga ei sattunud kahjuks samal ajal samasse kohta. Tegelikul polegi safarist mõtet pikemalt kirjutada, sest pildid räägivad seekord rohkem!







Pretoria ja Cullinan

Alustan eilse päeva ülevaatest, kuna eile peale õhtusööki hotelli jõudes läks üsna kohe elekter ära ning enne uneaega tagasi ei tulnudki. Niisiis jäi ka blogimine soiku.

Mõned tähelepanekud Pretoria kohta:
* pidevalt on liiklusummik. Samas ei aja see kedagi nii närvi, et tuututama hakata.
* nagu ka Johannesburgis on Pretorias palju individuaalelamuid, mida ümbritsevad kindlust meenutavad müürid.
* Palju on rohealasid, mistõttu pole vaja mõne looma nägemiseks safarile minnagi. Ühel aasal nägime antiloope, sebrasid ja pühvleid lõunastamas.
* Pretorias asub võimalik, et kõigi maailma monumentide ema - Voortrekkeri monument. Suurusega pole selle monumendi juures tagasi hoitud ning tegelikult ongi ta nagu hoone ja monument käsikäes. Monumendi sees asub muuseum, mis annab ülevaate  ühest perioodist riigi ajaloos. Kuna Lõuna-Aafrika on väga kirju ajalooga riik, siis blogis ma sellest kirjutama parem ei hakkagi, sest jutt läheks väga pikale.

* LAV-i valitsushoone on mitu korda suurem kui Eesti valitsusel, mis on ka loogiline võrreldes kahe riigi rahvaarvu. Valitsushoone ees on ilus lilleaed ja haljasala, kus aegajalt protestimas käiakse, mis pole ka ime, sest kenas kohas on ikka tore viibida.

Pretoriast suundusime Cullinani, mis on tuntud teemandikaevandamise poolest ja on ks muidu armas väikelinn. Seal tegimegi tuuri hetkel täiesti töötavasse kaevandusse, kahjuks ei õnnestunud ühtegi väärtuslikku kivikest välja smuugeldada ☺ Aga muidu oli täitsa põnev.


Õhtust sõime ühes Pretoria tuntud headuses steik house'dest. Kuigi kelner soovitas mul tungivalt kasutada sooduspakkumist ja võtta kilo ribisid, siis õnneks siiski sai terve mõistus ahnusest võitu ning piirdusin tagasihoidliku poolekilose ribihunnikuga. Kusjuures Aivari väiksel kaasabil suutsin ma selle kõik sisse vitsutada, sest see oli niivõrd hea. Loodetavasti on teadlased välja töötanud dieedi, mille kohaselt on igal õhtul meeletus koguses liha vohmimine äärmiselt kasulik, sest täna on meil barbeque õhtu kohe algamas.


esmaspäev, 2. detsember 2013

Hello Africa

Maailma suurim reisilennuk tõi meid kenasti Johannesburgi kohale, kuigi tundub, et Saksamaale pole sooline võrdsus veel jõudnud - iga kord sööke-jooke pakkudes rõhutati, et ikka "ladies first".
Lennujaamas oli meil Kris juba autoga ootamas, nii et saime kõigepealt sõita oma esimeste ööde peatuspaika ja kotid nurka visata. Ning siis kohe Johannesburgi vaatamisväärsustega tutvuma. Meie jaoks ebatavaline on juba Johannesburg kui suurlinn iseenesest - nimelt on linn väga suur eelkõige pindalalt, mistõttu on linn pigem nagu hajaasustus: mitmel korral heinamaal lehmi söömas nähes täpsustasime, et kas oleme ikka veel linnas. Tuli välja, et olime...


Kõigepealt külastasime Nelson Mandela kunagist kodumaja, kuhu tänaseks on muuseum tehtud. Nagu teisedki ümbruskonna majad, on seegi väga tagasihoidlik ühekordne majake. Tagasihoidlikud olid ka piirkonna õlle- ja veinihinnad, mis tegi nende nautimisest igati meeldiva elamuse.


Järgmisena võtsime ette Apartheidi muuseumi, mis oli väga hariv kogemus ning andis ülevaate Lõuna-Aafrika ajaloo ühest häbiväärsest perioodist. Õnneks on tänaseks mustade ja valgete omavaheline suhtlemine oluliselt paranenud; vähemalt pealtnäha tunduvad kõik väga sõbralikud.

  
Muuseumist sõitsime linna kõige tähtsamale ja glamuursemale väljakule, mis, üllatus-üllatus, kannab nime Mandela väljak. Väljakul on kohustuslik teha foto hiigelsuure pronks-Mandelaga, mida Krisi sõnul riigist väljuda soovivail turistidel tuleb piirivalvele ette näidata (see on muidugi nali, aga sellele vaatamata pildistajaid jätkub).


Õhtusöögi tegime ka ühes väljakuäärses söögikohas, mis kohalikus mõistes üsna kallis koht on, kuid meiesuguste põhjamaalaste jaoks ikkagi päris soodne. Kelner oli ülevoolavalt sõbralik must poiss; tänada jõudis ta meid küll vähemalt paarkümmend korda. Ja Airale lubas terve prae ärasöömise korral teise samasuguse tasuta tuua. Praed olid nimelt sellises suuruses, millest jätkuks mõnele nälgivale suguharule terveks nädalaks. Ausalt öelda mulle jäigi piiratud keeleoskuse tõttu arusaamatuks, mis uluki liha Aira praad sisaldas. Minul oli igaljuhul jaanalind. Liha ongi siinmail põhihitt ning seetõttu osatakse seda ka väga hästi valmistada. 
Peale õhtusööki alustasime autootsinguid - nimelt sai auto pargitud ühe hiigelsuure kaubanduskeskuse hiigelsuurde parkimismajja, nii et polegi ime, et me selle ära kaotasime. Lõpuks eskortiski meid üks parkimismaja töötaja enam-vähem õigesse kohta (päris täpselt ei teadnud tema ka).
Nüüd peaks aga juba hea uni tulema, kuna öö lennukis ei ole just kõige sügavama unega.


teisipäev, 26. november 2013

Proloog

Seekordne kaugem reis viib meid siis Lõuna-Aafrika Vabariiki ja oleme selle pealkirjastanud kui "Blondid Aafrikat avastamas". Kui keegi nüüd oma vaimusilmas kujutab juba ette blondeeritud habemega Aivarit Mustal Mandril ringi lippamas või arvab, et blondid (varem ka tuntud koondnime all 'õed Veelmaad') omapäi seiklema lähevad, siis nii ekstreemne see lugu siiski ei ole :). Lühidalt lahti seletades on  Aivar  juba varemalt Aafrikas käinud (kuid piirdunud Euroopale oluliselt lähema nurgakesega ehk Marokoga), aga mina ja Aira, kes seekord taas meiega liitub,  tõstame oma jalad esmakordselt Aafrika mandrile. 

LAV-is liitub meie reisiseltkonnaga ka tuttav kohalik (kutsugem teda Kris'iks), kelle sabas me siis plaanime seal paari nädala jooksul ringi kulgema hakata. Õigupoolest polegi seni ühegi reisi planeerimist kellegi teise kätesse usaldanud, aga seekord tõesti oleme valdavalt lihtsalt entusiastlikult nõus olnud kõigega, mida kohalikke olusid ja vaatamisväärsusi hästi tundev inimene on välja pakkunud (koostöös Airaga). Neist kummagi näol pole küll tegemist professionaalse reisisaatjaga (kuigi  reisiks tehtud eeltöö põhjal võiksid nad mõlemad sellist karjääri täiesti vabalt kaaluda), kuid loodame sellele, et kui Kris ise on valge inimesena LAV-is üle 40 aasta elus püsinud, siis suudab ta ka meid seal  edukalt kantseldada ja jamadest eemale hoida :)

Milliseks meie programm kujuneb ning millesse me ennast mässida oleme lasknud, selle püüame edasistes sissekannetes päevavalgele tuua. Loodetavasti on internetiühendus igal pool, kuhu satume, piisavalt hea, nii et saame anda reportaaži otse sündmuste keskelt.