Hello Africa

Maailma suurim reisilennuk tõi meid kenasti Johannesburgi kohale, kuigi tundub, et Saksamaale pole sooline võrdsus veel jõudnud - iga kord sööke-jooke pakkudes rõhutati, et ikka "ladies first".
Lennujaamas oli meil Kris juba autoga ootamas, nii et saime kõigepealt sõita oma esimeste ööde peatuspaika ja kotid nurka visata. Ning siis kohe Johannesburgi vaatamisväärsustega tutvuma. Meie jaoks ebatavaline on juba Johannesburg kui suurlinn iseenesest - nimelt on linn väga suur eelkõige pindalalt, mistõttu on linn pigem nagu hajaasustus: mitmel korral heinamaal lehmi söömas nähes täpsustasime, et kas oleme ikka veel linnas. Tuli välja, et olime...

Kõigepealt külastasime Nelson Mandela kunagist kodumaja, kuhu tänaseks on muuseum tehtud. Nagu teisedki ümbruskonna majad, on seegi väga tagasihoidlik ühekordne majake. Tagasihoidlikud olid ka piirkonna õlle- ja veinihinnad, mis tegi nende nautimisest igati meeldiva elamuse.

Järgmisena võtsime ette Apartheidi muuseumi, mis oli väga hariv kogemus ning andis ülevaate Lõuna-Aafrika ajaloo ühest häbiväärsest perioodist. Õnneks on tänaseks mustade ja valgete omavaheline suhtlemine oluliselt paranenud; vähemalt pealtnäha tunduvad kõik väga sõbralikud.

  

Muuseumist sõitsime linna kõige tähtsamale ja glamuursemale väljakule, mis, üllatus-üllatus, kannab nime Mandela väljak. Väljakul on kohustuslik teha foto hiigelsuure pronks-Mandelaga, mida Krisi sõnul riigist väljuda soovivail turistidel tuleb piirivalvele ette näidata (see on muidugi nali, aga sellele vaatamata pildistajaid jätkub).

Õhtusöögi tegime ka ühes väljakuäärses söögikohas, mis kohalikus mõistes üsna kallis koht on, kuid meiesuguste põhjamaalaste jaoks ikkagi päris soodne. Kelner oli ülevoolavalt sõbralik must poiss; tänada jõudis ta meid küll vähemalt paarkümmend korda. Ja Airale lubas terve prae ärasöömise korral teise samasuguse tasuta tuua. Praed olid nimelt sellises suuruses, millest jätkuks mõnele nälgivale suguharule terveks nädalaks. Ausalt öelda mulle jäigi piiratud keeleoskuse tõttu arusaamatuks, mis uluki liha Aira praad sisaldas. Minul oli igaljuhul jaanalind. Liha ongi siinmail põhihitt ning seetõttu osatakse seda ka väga hästi valmistada. 

Peale õhtusööki alustasime autootsinguid - nimelt sai auto pargitud ühe hiigelsuure kaubanduskeskuse hiigelsuurde parkimismajja, nii et polegi ime, et me selle ära kaotasime. Lõpuks eskortiski meid üks parkimismaja töötaja enam-vähem õigesse kohta (päris täpselt ei teadnud tema ka).
Nüüd peaks aga juba hea uni tulema, kuna öö lennukis ei ole just kõige sügavama unega.