Kuna Lufthansa jäi oma soodsa lennupakkumisega Argentiinasse hiljaks, siis jõudsime juba ammu soetada Finnairi ja America Airlines piletid, nii et Tallinnast Buenos Airesesse ja tagasi saamiseks tuleb mõlemal suunal 3 lendu teha. Aga sellega asi ei piirdu, sest Argentiina on nii suurel maa-alal laiutav riik, et punktist A punkti B on kõige mõistlikum liikuda lennukiga. Ja nagu mu kolleegid hästi teavad, on minu jaoks lennuk nagunii ka kõige aktsepteeritavam ühistranspordiliik. Niisiis oli esialgselt plaanis veel ka 7 siselendu, aga seoses lennugraafiku muutusega asendus 1 lend kahega, nii et kokku siis ootab meid 14 korda üles-alla pendeldamist.
2 lendu suht valutult seljataga ja nüüd JFK-s mõned tunnid passimist. Aga mina aru ei saa, mis värk sellega on, et viimasel ajal lennujaamades minust üks peamisi kahtlusaluseid on saanud. Ei mäletagi enam, millal oleks pääsenud lõhkeainekontrollist või pagasi läbiotsimisest. Täna Tallinnas sattus pagas kõrgendatud tähelepanu alla ja Helsingis rebiti mind pardalemineku järjekorrast turvakontrolli boksi, kus tehti nii lõhkeainekontroll kui käsipagasi ülevaatus. New Yorgis oli lõhkeainekontroll juba loomulik sündmuste käik. Kas tõesti on tööl POM-mudelite vorpimine oma jälje jätnud? Või siis ikkagi sekspomm....
Kolmas lend enam nii mõnus ei olnud - kõige pikem, ebamugavam istumine - kas siis istme disaini või enda istumise üledoosi tõttu -, karjuvad tited ja turbulentsi rohkem kui seni kogetud. Turbulentsi ainus pluss oli see, et ehmatas vist kõik tited vait; huilgasid pigem mõned täiskasvanud. Läbi häda me kuidagi lipa-lopa ikka maapinnale jõudsime. Ega õhku polegi ju ükski lennuk jäänud, nii et muretsemiseks tegelikult põhjust polnud.
Sellega meie kannatused ei lõppenud - kannatamine jätkus järjekordades. Lisaks piirikontrollile on mega järjekorrad ka rahavahetuses, pangaautomaadil ja takso saamisel. Ja sularahata lennujaamast minema ei saa, sest isegi uber toimib ainult cashiga. Viimase jaoks siis lõpuks õnnestus automaadist piisav köks sulli kätte saada - ca 50 eurot on nimelt osades automaatides maksimumsumma (üle 100 ei anna ükski ja päevas üle kahe korra ei saa)
Hotelli jõudes selgus, et jama jätkub. Erinevate tüüpide jutu järgi oli kahe paariga mingi õnnetus juhtunud või siis tubades mingi avarii, nii et vaba tuba polnud meile anda. Minu elav fantaasia kujutas muidugi ette, et toad olid verd täis, sest mainitud paarid olid seal üksteist ära tapnud... Ühesõnaga asi päädis sellega, et meile telliti takso ja sõidutati sama keti teise hotelli (väidetavalt paremasse, aga seda ei saa puhta kullana võtta. Kuigi suht ok tundub seni.)
Lõpuks siis saime ka linnaga tutvuma minna. Üsna kohe sattusime mingi piketi või rahvarahutuste otsa, mida vist Buenos Aireses nii tihti toimub, et vältida ei õnnestukski. Ma algul arvasin, et on mingi karneval või tänavapidustused, aga meeletut hulka täisvarustuses märulipolitseid nähes paistis, et ikka pole mingi pidu, milles kaasa lüüa. Muidu jäid linnas silma mõned üsna glamuursed väljakud ning söömas käisime hipsterlikus sadamapiirkonnas, kus sarnaselt meie Telliskivile on vanad tööstushooned üles vuntsitud ja restorane, poode jms täis pandud. Jõlkusime tagasi hotelli poole valdavalt jalakäijatetänavaid mööda, mis on popid ja meeldivad nagu paljudes teistes suurlinnades. Shoppamiseks küll energiat hetkel ei jätkunud, tahaks hoopis vara magama minna. Ehk õnnestub siinse ööeluga tutvust teha edaspidi.
2 lendu suht valutult seljataga ja nüüd JFK-s mõned tunnid passimist. Aga mina aru ei saa, mis värk sellega on, et viimasel ajal lennujaamades minust üks peamisi kahtlusaluseid on saanud. Ei mäletagi enam, millal oleks pääsenud lõhkeainekontrollist või pagasi läbiotsimisest. Täna Tallinnas sattus pagas kõrgendatud tähelepanu alla ja Helsingis rebiti mind pardalemineku järjekorrast turvakontrolli boksi, kus tehti nii lõhkeainekontroll kui käsipagasi ülevaatus. New Yorgis oli lõhkeainekontroll juba loomulik sündmuste käik. Kas tõesti on tööl POM-mudelite vorpimine oma jälje jätnud? Või siis ikkagi sekspomm....
Kolmas lend enam nii mõnus ei olnud - kõige pikem, ebamugavam istumine - kas siis istme disaini või enda istumise üledoosi tõttu -, karjuvad tited ja turbulentsi rohkem kui seni kogetud. Turbulentsi ainus pluss oli see, et ehmatas vist kõik tited vait; huilgasid pigem mõned täiskasvanud. Läbi häda me kuidagi lipa-lopa ikka maapinnale jõudsime. Ega õhku polegi ju ükski lennuk jäänud, nii et muretsemiseks tegelikult põhjust polnud.
Sellega meie kannatused ei lõppenud - kannatamine jätkus järjekordades. Lisaks piirikontrollile on mega järjekorrad ka rahavahetuses, pangaautomaadil ja takso saamisel. Ja sularahata lennujaamast minema ei saa, sest isegi uber toimib ainult cashiga. Viimase jaoks siis lõpuks õnnestus automaadist piisav köks sulli kätte saada - ca 50 eurot on nimelt osades automaatides maksimumsumma (üle 100 ei anna ükski ja päevas üle kahe korra ei saa)
Hotelli jõudes selgus, et jama jätkub. Erinevate tüüpide jutu järgi oli kahe paariga mingi õnnetus juhtunud või siis tubades mingi avarii, nii et vaba tuba polnud meile anda. Minu elav fantaasia kujutas muidugi ette, et toad olid verd täis, sest mainitud paarid olid seal üksteist ära tapnud... Ühesõnaga asi päädis sellega, et meile telliti takso ja sõidutati sama keti teise hotelli (väidetavalt paremasse, aga seda ei saa puhta kullana võtta. Kuigi suht ok tundub seni.)
Lõpuks siis saime ka linnaga tutvuma minna. Üsna kohe sattusime mingi piketi või rahvarahutuste otsa, mida vist Buenos Aireses nii tihti toimub, et vältida ei õnnestukski. Ma algul arvasin, et on mingi karneval või tänavapidustused, aga meeletut hulka täisvarustuses märulipolitseid nähes paistis, et ikka pole mingi pidu, milles kaasa lüüa. Muidu jäid linnas silma mõned üsna glamuursed väljakud ning söömas käisime hipsterlikus sadamapiirkonnas, kus sarnaselt meie Telliskivile on vanad tööstushooned üles vuntsitud ja restorane, poode jms täis pandud. Jõlkusime tagasi hotelli poole valdavalt jalakäijatetänavaid mööda, mis on popid ja meeldivad nagu paljudes teistes suurlinnades. Shoppamiseks küll energiat hetkel ei jätkunud, tahaks hoopis vara magama minna. Ehk õnnestub siinse ööeluga tutvust teha edaspidi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar