Mahahual on selline omapärane kahest osast koosnev linn: meie peatume selles osas, kus on valdavalt rannahotellid, restoranid ja rannapromenaad ning rannaga paralleelselt ongi vaid kaks tänavat. Teises linnosas asub kruiisilaevade sadam ning kohalike elamised. Võtsimegi hommikul ette mõnekilomeetrise jalutuskäigu, et kogu linn ikka läbi kammida. Tasus minna, sest linn on midagi täiesti seninägematut. Rajatud on võimas infrastruktuur - peatänav on üleni plaaditud, kahe suuna vahel on kaunilt haljastatud, pinkide ja katusealustega varustatud kõnnitee. Ülejäänud tänavatevõrk on laiade asfaltteedega. Aga kõik see on nagu kummituslinn - majad on vaid väikses osas ning enamus neid laiu asfalteeritud tänavaid on lihtsalt metsas ning ei viigi kuhugi. Tänavatel haigutab vaikus ja tühjus ning vaid peatänaval vuravad aeg-ajalt kruiisituriste sadamast randa sõidutavad taksod ja bussid. Seevastu rannapromenaadil keeb keset päeva elu. Õhtul kui laevad lahkunud, on ka siin väga rahulik.
Üks meeleolukas seik ka tänasest rannapäevast. Rannatoolide vahel käivad ringi kelnerid, nii et on võimalik rannast lahkumata endale süüa-juua tellida. Meie lähedalt üks mees tahtis Coca-cola tellida, mispeale kelner mõistmatult küsis, et miks ta õlut ei võta. Õnneks meie tellimused olid siinsete standardite järgi korrektsemad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar