Kohalejõudmise vaevad

Üllatuslikult kujunes kõige ladusamaks Air Balticuga Tallinnast Pariisi lendamine, kus meid ootamatult ka tasuta toitlustati (erinevalt kaasreisijaist), kuna olime lennu ostnud KLM-ilt. Air France enam sama hästi hakkama ei saanud ning putitas alustuseks tunnikese lennukit. Niisiis jõudsime ka Miamisse tunnikese hiljem ning veel ligi tunnike kulus lennujaamas bussi oodates. Arvasime, et tegemist on arenenud riigiga, aga bussigraafikud osutusid veel hullemaks kui Tallinnas. Tagatipuks kütsime veel bussiga ühe peatuse enda omast mööda. Õnneks olid peatusevahed nii väiksed, et see suurem kaotus polnud ning õigupoolest kuluski peale pikka lennukis istumist väike jalutuskäik ära. Kõik see aeg, mis meie bussisõitu ja -ootamist nautisime, ootas meid kannatamatult meie korteri lähedal baaris Aivari sõber oma perega, kes ka parajasti Floridas puhkamas on. No baari me lõpuks ikka jõudsime, aga kaua ei kannatanud seal istuda. Mitte et seltskond piisavalt hea poleks olnud või ise lennusõidust liiga väsinud - lihtsalt baar oli nii külmaks konditsioneeritud, et meie mahedast Eesti talvest tulnuna seda kaua ei talunud.

Hommikul lennujaama sõites enam bussile ei riskinud panustada ja proovisime ära Uber'i teenuse, millega jäime väga rahule. Lennujaama jõudsime õnneks korraliku varuga, sest seal valitses paras kaos - meeletud järjekorrad ning ebapädevad töötajad, kes korduvalt valesse järjekorda seisma suunasid.

Mehhikos läks kõik juba libedamalt. Ja mis põhiline - ilm on siin mõnusalt soe. Auto, mille rentisime, osutus küll arhailiseks - nt aknad on manuaalselt allakeritavad ja uksed tuleb ka seest nuppu vajutades ükshaaval lukustada - aga kõik see tundub täiesti ebaoluline, kui saad soojas õhtus basseini ääres maasikamargariitat nautida.

Homme siis võtame ette kivihunnikute vaatamise.

Muide, pilte täna ei teinudki. Cancun on üsna uus linn, mistõttu siin erilisi vaatamisväärsusi silma ei jää. Samas tundub meeldivalt turvaline - pimedas hotelli tulles ei kohanud ühtegi pätti.