Kaks õde kolme õe juures

Eile ja täna veetsime peamiselt Blue Mountains rahvuspargi ilusat loodust nautides. Mida ilusat siis näha võib? 

1. Jenolan caves ehk maa-alune kooparägastik. Me käisime suurimas ehk Lucas cave’is, kus kulus poolteist tundi. Peamiselt küll suure ja aeglaselt veniva grupi ning jutuka naljaninast giidi tõttu. Koobas ise oli  ka siiski üsna muljetavalt suur ja uhke. Samas, kellel Austraaliasse ei õnnestu vaatama tulla, võib midagi võrreldavat leida ka Lõuna-Hispaaniast (Nerja koopad)

2. Katoomba linna külje all on suurepäraseid mäevaateid pakkuvad matkarajad. Kõige vaatamisväärsemad on Kolm õde, millele me omalt poolt kaks juurde lisada saime, nii et alloleval pildil on viis õde - kes millist kõige ilusamaks peadb, on juba maitseasi.

3. Wentworth falls - samuti toredad matkarajad, millel kesksel kohal ongi, üllatus-üllatus, Wentworthi juga. Kuna vist vihma on viimasel ajal vähevõitu olnud, siis oli see küll üsna lahja nire, aga maastik ise oli ilus, nii et tasus kõmpimas käia.

Eile rahvuspargis ringi sõites nägime teel ka ühte kängurut vedelemas - tõenäoliselt liiklusohver. Õnneks nägime hiljem ka paari elusolevat isendit. Kuigi need olid nii väiksed, et pigem vist mitte kängurud vaid vallabid ehk nagu meile tundus, on nad pigem wannabe’d (üritavad olla kängurute moodi, aga on sellised pisemad versioonid) ;))

Eilse päeva suurim katsumus oli aga Katoombas, mis on ülirahulik väikelinn, õhtusöögi, eriti aga joogi hankimine. Kuna me matkalt tagasi jõudsime alles peale kaheksat, siis ilmnes, et oleme õhtusöögile lootusetult hilinenud - enamik söögikohti sulges uksed kl 20 või 21. Niisiis ei jäänud muud üle, kui osta supermarketist midagi hamba alla. Lootsime ka õlled-veinid ligi võtta, aga selgus, et supermarketid üldse alkot ei müügi ja spets viinapoed suletakse kl 20.00. Ossinovski rõõmustaks ning ilmselt saaks siit palju inspiratsiooni.

Hetkel oleme juba Brisbane's - esimene õhtuujumine hotelli basseinis ning väike jalutuskäik hotelli läheduses tehtud.

Kuumus muudab plaane

Täna oli senise reisi kõige kuumem päev - ennustati 35 varjus, aga kas tegelikult oli veelgi rohkem, ei oska öelda. Igaljuhul oli öhtul peale päikese loojumist veel 33 kraadi. Ning kuna päeval oli taevas pilvitu, siis ega seda varju, kus 35 oleks olnud, ka eriti ei leidnud. Tuul tuli ka nagu föönist. Meie ambitsioonikas plaan tänaseks oli ohtralt matkamist (no vähemalt 15 km erinevatel matkaradadel) Royal National Parkis, mis jääb päris Sydney külje alla. Paraku, või meie õnneks selgus, et sellest kuumusest ja kuivusest tuleneva tuleohu tõttu olid matkarajad suletud. Samas randadesse ikka lasti, nii et läksime hoopis sulistama ja päevitama, mis oli kahtlemata ilmaga sobivam tegevus. Ujudes järgisime soovitust jälgida, et keegi ikka kaugemal ujuks (et siis kui hai tuleb, keegi teine enne hambusse jääb). Haid siiski vist ei tulnudki. Igaljuhul oli suht mõnus rannapäev. Kuigi need, kes tahaks rannas külma õlle või värskendava kokteili võtta, peaks Austraalia asemel pigem Ladina-Ameerika suuna valima. Siin purjusujumist igaljuhul ei soosita.

Teel tegime veel mõned fotopeatused, kuigi tuleb tunnistada, et midagi sellist, mille peale lõug vastu rinda kukuks, ei näinud. Samas, mida rohkem mööda maailma luusida, seda vähem midagi nii rabavat näed.

Käisime läbi veel ka ühe hindu templi juurest, kust Aira põhimõtteliselt välja visati (täpsemalt visati küll välja ta jalatsid) Ma ei viitsinudki jalatseid ära võtma hakata, et sisse vaadata, aga Aira kartis, et äkki keegi paneb ta glamuursed papud pihta ning üritas siseneda papud näpus. Paraku selgus, et kohaliku jumala jaoks on isegi käeshoitavate jalatsite nägemine solvav, nii et  Aira otsustas, et kui tema jalatsid ei tohi templis viibida, siis ei viibi tema ka.

Koduteel saime kogeda ka suurlinna liiklusummikut, mis ei olnud väga meeliülendav.

Jätkub Sydney'ga tutvumine

See eile nähtud peen hoone nimega Queen Victoria building osutus kaubanduskeskuseks ning juba vanal ajal oli ta kauplemisfunktsiooniga olnud. Igaljuhul oli ta seest ka üsna edev. Samas piirkonnas oli üldse suuremal hulgal kaubanduspinda, millega me siiski väga põhjalikult tutvuda ei viitsinud - ikkagi puhkus, mitte tavapärane tööpäev! Sobivam tundus parkides jalutada ja vaatamisväärsustega tutvuda. Täna õnnestus sisse pressida ka hiina aeda, mille väravat juba üleeile tulutult kangutamas käisime. 

Mööda linnatänavaid ja parke ringi loivates võtsime suuna ooperimaja peale, mis on vist Sydney kõige tuntum vaatamisväärsus. Igaljuhul vahepeal teele jäänud kirikust polnud ma midagi kuulnud. No eks ta oligi kirik nagu kirik ikka.

Teele jäi ka botaanikaaed, kus oli parajasti põnev lilleinstallatsioon.

Ja siis klõpsisime ooperimajast mõned pildid.

Ooperimaja juurest hüppasime praamile, et esiteks näha häid linnavaateid vee poolt ning teiseks, et minna Manly'sse õhtust sööma. 

Manly on täitsa muhe linnaosa pika rannapromenaadi, paljude söögikohtade ja kena jalakäijatetänavaga. Tagasi tulime alles pimedas, nii et saime kätte ka tuledes linna pildid. 

Kokku vantsisime ca 20 km, nii et olulisemad kohad Sydney' s on vist juba enam-vähem läbitud. 

Lõpuks ometi Austraalias

 Mitte, et oleks siia juba aastaid üritanud pääseda, vaid et tulek võttis ikka jubedalt aega. Esialgu oli veel päris talutav - Turkish Airlines on korraliku kvaliteediga lennufirma, kuigi tõsi küll - eestlaste alkoholilembust olid nad ilmselgelt alahinnanud, sest Tallinn-Istanbul lennul joodi lennuk väga kiiresti kuivaks, nii et ma jäin soovitud GT-st lausa ilma, ning oli ka kuulda, kuidas osade ees juba ka muu kraami otsalõppemise pärast vabandati. No võimalik, et kõik oli jällegi hoopis Ossinovki tellimus.

Singapuri jõudsime ca tunnise hilinemisega, nii et linnas ringivaatamise plaane pidime pisut kärpima, aga tundus, et tasub ikka minna. Andsime kohvrid pagasihoidu ja suundusime enam-vähem kaks kätt taskus lennujaamast välja. Rõõmustasime, et piiriületamisel mingit järjekorda polnud ning üle saime sealt ka libedalt, kuigi mõningast hämmingut meie pagasipuudus tekitas. Aga siis läks jamaks. Ilmnes, et muidu väga arenenud Singapuris pole lennujaama metroopeatusest võimalik kaardiga makstes pileteid osta ning piletiautomaat aktsepteerib max 10-dollarilist rahatähte, aga metroojaamas olev pangaautomaat väljastab sajaseid. Ei jäänudki muud üle, kui lipata tagasi lennujaama valuutavahetusse ja sealt sobilikud rahatähed hankida.

Singapur oli jätkuvalt sama ilus kui mäletasin. Jõudsime supertrees parki ka just sobivalt valgusetenduse ajaks.

Öösel lendasime Singapurist Sydneysse.

Odavlennufirma Scoot: lennuk külm, tekke-patju ei pakuta, nii et normaalselt magada ei õnnestunud, samas polnud ka meelelahutussüsteemi (ekraani, kust saaks filme vaadata, mussi kuulata vms), nii et paras hambad ristis kannatamine oli see viimane 7,5 tundi.

Vaatamata kehvalt veedetud ööle, vedasime ennast Sydneysse jõudes ikka linnapeale hängima. Alustuseks tiksusime üsna pikalt ühes väidetavalt ülipopulaarses jazzubaaris, kus oli muhe muusika ja mõnus rahulik piirkond, kus õues puude all istuda ja papagoide tegevust jälgida. Edasi jõlkusime Darling harbouri piirkonda (popp ajaveetmiskoht paljude söögikohtade ja pargialadega), ning siis chinatowni, kus ka õhtusöögi tegime. Õhtusöögilauas käis juba kõva võitlus unega, nii et nn koju jõudes kukkusin kohe voodisse magama, nii et selleks pole ka varem midagi postitada jõudnud.

Täna hommikul suundusime peale hommikusööki rannaturneele. Esiteks Bondi beach (vist siiski mitte James Bondi), kus mõned meist ujumas ei käinudki, sest laine oli väga suur ja seetõttu oleks ilmselgelt asi lõppenud ohtra liivaga püksis, mida ma vältida eelistasin. Muidu ongi Bondi vist suurim rand. Randu ühendab omavahel mitme kilomeetrine promenaad/matkarada, mis on väga maaliline. Maastik on kaljune ja vaated kaunid.

Ujumiseks parim tundus Bronte beach. No õigupoolest ei saa ka seda ujumiseks nimetada, mida me seal tegime - tegelikult lihtsalt hüppasime lainetes. Aivar tõi ka sealt taskutäie liiva kaasa. Päike võttis vist ka täna juba mõnuga, nii et homme peab vist paksemalt kreemi panema.

Teel koju sattusime veel mööda minema mõnest olulisemast vaatamisväärsusest, nagu raekojahoone, mingi eakas kirik ja veel mingi uhkem vanaaegne hoone, mille funktsioon mulle hetkel selgusetu on, aga eks ma uurin välja.

Viimased muljed Marokost

Meie tuuri viimase päeva hommikul sadas Sahara kõrbes vihma. Meile see erilist rahulolu ei pakkunud, aga kohatu oli kaevelda, nähes, millist rõõmu see kohalikele valmistas. Viimati nähti seal vihma augustis. Palusime oma giidil teha valitsusele ettepanek, eraldada meile tasuta lennupiletid, alati kui jälle vihma hädasti vaja on. Igaljuhul tundus, et meie kohalviibimine on vihma väljameelitamiseks tõhusam kui palvetamine. Ega see hommikune vihm meid ka eriti ei seganud, sest ees ootas valdavalt sõidupäev. Peatusi tegime ainult ilusate vaadete pildistamiseks. Neid seal muidugi jätkub. Mägesid on igasuguste erinevate vormide ja värvidega, üks koht meenutas isegi Grand Canyon'it USA-s.

Väga mitmekesine on ka ilm. Kui ma siin eelmistes postitustest olen päevitamist maininud, tuuri eelmisel päeval nägime kõrbes liivatormi, isegi vihm oli programmis, siis tagatipuks sattusime üle Kõrg-Atlase mägede (üle 2 km kõrgusel) sõites ka lumesaju sisse. Temperatuur 0 kraadi, maa täitsa valge. Kohalikele jälle selge rõõm.

Marrakeshi jõudsime alles õhtul ning suundusime õhtusöögile sellisesse restorani, kus kõhutantsuetendust näidatakse. Päris tore oli. Ja ka päris naljakas, sest üks etteaste oli matsakas mutt mingi küünaldega alus peas, vihjena veel sajased rinnahoidja vahele topitud. Ja vahepeal lajatas oma tinaraske aluse Helenile pealaele. No selliste kannatuste eest küll peale maksma ei kipu.

Viimase päeva veetsime Marrakeshis erinevaid muuseume/paleesid külastades. Osad olid ikka eriti šefid oma udupeente nikerduste ja maalitud lagedega. 

Ühes palees hüppas meile ligi valvur või turvamees vms ning kukkus meile lahkesti giidi mängima (inglise-prantsuse segakeeles). Lõpuks kui lahkuma hakkasime, püüdis taskus münte kolistades jällegi delikaatselt vihjata, et me talle selle loengu eest maksta võiksime, aga me ei saanud vihjest aru. Seda müntide kolinaga vihjamist kasutataksegi Marokos vist laiemalt - isegi Marrakeshi ülikaasaegses lennujaamas seisis koristajamutt uksel ja kõlistas paljutähenduslikult. 

Kahtlemata on ka päriselt sõbralikke ja abivalmeid marokolasi, kes ei jää iga liigutuse, teejuhatamise vms peale raha ootama, aga päris palju esineb n.ö tasulist sõbralikkust. Teine asi, mida marokolaste juures kritiseerida võiks, on see, et nad ei ole seni avastanud küttesüsteemide võlusid, mistõttu paljud siseruumid, sh hotellid ja restoranid on väga külmad. Aga üldkokkuvõttes on emotsioonid positiivsed, ning nagu vist juba eelnevalt kommenteerisin, on Maroko väga erinev kõigist riikidest, kus seni käinud olen - nii kultuur, inimesed, arhitektuur, loodus. Ühesõnaga, väga põnev vaheldus oli.

Mööda Marokot tuuritamas

Pühapäeval oli meil eriti varane äratus. Kuigi tuurile pidime startima kell 8, ärkasime juba 5.40, kuna peaaegu meie hotelli kõrval asuva mošee valjuhääldi pistis niimoodi pröökama, et isegi surnud oleks võpatanud. Ja see undamine kestis seal üle 10 minuti. No ei tekita sellised usutavad poolehoidu…

Aga tuur on küll väga tore olnud. Sõitsime üle Kõrg-Atlase mäestiku, kus kaunitest vaadetest puudust ei olnud.

Seejärel läksime vaatama unesco kultuuripärandisse kuuluvat kasbah’i ehk siis midagi meiemail esinevate ordulinnuste sarnast. See oli nii äge, et klõpsisime iga nurga alt ohjeldamatult pilte. See kasbah on muljet avaldanud ka mitmetele Hollywoodi filmitegijatele, kuna seal on filmitud terve hunnik filme ( nt Gladiaator)

Edasi kulgesime juba kõrbemaastikku mööda, mis meenutas kohati Arizonat. Kus mingi hoonestus on, seal on muidugi kõik väga teistsugune. Neid kindluselaadseid asju on selles piirkonnas ohjeldamatult, kuna nad ehitavad ka uued villad, hotellid jne samas stiilis, nii et alati ei saagi aru, kas tegemist on mingi vana vaatamisväärsuse või hiljuti ehitatud hotelliga. Sõitsime läbi ka kohalike filmistuudiote linnakust, suurima juures tegime ka väikse fotostopi.

Kui üldjoontes on nagunii kõik üsna punakates toonides ( nii mäed kui hooned), siis päeva lõpuks jõudsime iseäranis punasesse orgu, kus eriti huvitavate vormidega kaljusid  ning väga muljetavaldavat kanjonit näha saime. Kuna juba hämarduma hakkas, siis pildid enam kuigi hästi tegelikkust edasi ei anna.

Hotell oli ka päris tore, aga restoran oli lausa tipptasemel gurmee, mida sellises pisikeses asulas poleks küll oodata osanud.

Teine päev tuuril ning esimene päev Marokos pilves taevaga. Käisime veel üht kanjonit vaatamas, kuid päeva tipphetk oli siiski kõrbeliivas kaamelite seljas loksumine. Minu põhihirm oli, et nii kui ma selga ronin, pistab kaamel tuhatnelja silmapiiri poole kappama, kuid õnneks seoti nad omavahel kolonni ning tempo oli päris rahulik. Kõige kahtlasem hetk on, see kui nad püsti tõusevad või kõhuli laskuvad - siis on mahasadamise oht kõige suurem. Õnneks läks meil kõik libedalt ning oli päris vahva kogemus. Mulle sattus küll kõige rahutum loom, kes üritas kas eesliikuvast mööduda või siis lihtsalt sümpaatiast Aira vastu talle kintsu vastu liibuda. Saime ka omal jalal liivadüüne mööda turnida ning sealt sandboardiga (sisuliselt lumelaud, millega lihtsalt liivamäest alla lastakse) alla lasta. Proovisime nii püstiseistes kui kahekelguna. Päris meeleolukas, kuigi lõpuks isegi hamba all juba midagi ragises. Kuna oli pilves ilm, siis kahjuks päikeseloojang kõrbes jäi seekord nägemata.