Miami beach

Tuleb tunnistada, et mulle meeldis Panama rohkem kui Miami - tänane maksimumtemperatuur 24 tundus ikka külm, kui vahepeal sai juba ära harjutud 30+ temperatuuridega. Vaatamata kargele ilmale käisime peale ennelõunast jalutuskäiku linnas (kus vahepeal kogemata ka jälle shoppasime) Miami Beachil  päikest võtmas. Kuulus rand ei erine kuigi palju Kakumäest või Piritast - ikka venelased karjuvad ümberringi. Vesi 25-26 kraadi osutus minu jaoks liiga külmaks -läksin nabani vette, aga mõtlesin siis, et mida ma siin külmetan ja ronisin tagasi kaldale lõdisema. Aivar oli vapram ja käis ujumas minu eest ka.

Meie tänane ehtameerikalik tegevus on jäädvustatud allpool oleval pildil: tänaval alkot tarbida, antud juhul siis õlut juua, võib, aga paberkott peab ümber olema (see pannakse kohe poes kenasti ümber).

Aive

Back in the USA

Eile hommikul võtsime veel Panamas hotelli basseini ääres päikest (kolmveerand tunniga naha jälle punaseks), aga õhtul olime juba Miamis. USA-sse sisenemisel eelistasin ma masinate asemel ikka inimestega suhtlemist, nii et andsin automaat-passikontrollis sõrmejäljed nii loetamatult, et saadeti ikka ametniku juurde. Ametnik jättis nii toreda mulje, et tahtsin veel tollikontrollis ka vabatahtlikult suunduda kohvrist kogu oma kaunist aluspesu jms ette näitama, aga Aivar lohistas mu siiski otseteele. Eile õhtul oli ilm mõnusalt soe, kuigi mitte nii palav kui Panamas. Hinnatase seevastu jällegi märgatavalt kõrgem. Eriti ilmekas näide on meie hotell, mis muidu ju igati OK, aga nt Panama City hotellis, mis maksis mõnevõrra vähem, oli nt duššikabiin suurem kui siin terve vannituba.

Kuna tänaseks lubati pigem vihmast ilma, otsustasime pühenduda shoppingule, mis kuulduste järgi USA-s meiega võrreldes oluliselt soodsamaid võimalusi pakub. Veetsime terve päeva ühes üüratus kaubanduskeskuses ja ega päris tühja käega tõesti tagasi ei tulnud. Kuna avastasime, et palju pole enam aega jäänud siinsete rahvustoitude degusteerimiseks, siis tegime täna teoks ka kohustuslikku kavva võetud burksisöömise Burger Kingis.

Meile jääb aga endiselt arusaamatuks, miks selline jama nii populaarne on; kahtlemata oli tegemist selle reisi halvima toiduga. Aga vähemalt saime linnukese kirja :)
Homne ilmaprognoos lubab ka sooja vaid mõõdukalt üle 20, nii et ei jää vist muud üle kui shoppamist jätkata ;)

Aive

Viimane päev Panamas

Kuna tundus, et Panama City vaatamisväärsustega on juba tutvutud piisavalt, tekkis mul kui kinnisvaraanalüütikul huvi üle vaadata ka Ladina-Ameerika suurim kaubanduskeskus. Üksiti otsustasime, et viskame pilgu peale ka Panama Citys käesoleva aasta aprillis avatud metroole, millega meie hotelli kõrvalt otse kaubanduskeskusse sõita sai.

Alustuseks püüdsime taas mingis naiivses usus meie hotellipersonalilt metroopileti ostmise võimaluste kohta mingi kasulikku infi saada. Paraku ainus, kes midagi tarka öelda oskas, oli uksehoidja. Ülejäänud personal on siin nagu ta on. Üks näide nende kohta ka üleeilsest: meil seif ei võtnud eluvaimu sisse ja läksin selle üle vastuvõtulauda kurtma. Kaks tüüpi, kes seal parajasti olid, jooksid selle peale lihtsalt mingeid selgitusi jagamata minema. Seifi korda ka ei tehtud.

Niisiis suundusime metroopeatusse teadmisega, et tuleb automaadist osta kaart, millele tuleb raha laadida, ning üks ots metrooga maksab 35 senti. Ja põhiline on kaarti laadides masinasse suurt rahatähte mitte toppida, sest tagasi ta midagi ei anna, vaid kogu summa laetakse kaardile. Õnneks jõlkus metroopeatuses ka mingi töötaja, kes masina kallal kohmitsevaid turiste silmates ligi astus ja takistas meil kummalegi personaalse kaardi ostmist; selgus, et saame kahekesi ühe kaardiga sõita.

Metroo ise on igati vinks-vonks, mis pole ka ime, arvestades kui uus ta on.

Ja kaubanduskeskus oli tõepoolest väga suur - kodumaised jäävad sellega võrreldes ikka tagasihoidlikuks. Ja palju on ka meile senikuulmata kaubamärke, nii et päris põnev oli. Käigupealt tegime ka mõned enda arvates päris head ostud.

Aive

Panama kanal

Täna oli plaanis city-touri bussiga mõned linna vaatamisväärsemad kohad üle vaadata. Alustuseks läks hommikusöögiga oluliselt kauem kui olime arvestanud, sest valik oli väga rikkalik ning me olime ju selle kõige eest maksnud..

Seejärel tekitas segadust bussipeatuse leidmine, sest see lihtsalt ei ole mitte ühegi märgiga tähistatud. Aga ühel hetkel mingi õnneliku juhuse tahtel buss just meie kõrval peatuski. Nii saime läbi linna kanali külastuskeskuse juurde sõita. Kanali külastuskeskus on rajatud just sinna, kus laevu lüüside abil erinevatesse kõrgustesse tõstetakse või langetatakse. Sattusime just peale sellele, kui üht üüratut kaubalaeva läbi lüüside liigutati. Päris põnev protsess ning tänu külastuskeskuses olevale muuseumil saime teada nt sellise huvitava fakti, et mingit vee pumpamist ei toimugi, vaid lüüsi avades voolab vesi ise õigesse kohta tänu kanali keskel olevale järvele, mis asub ookeanidest kõrgemal. Kanalist pilti polegi jagada, sest Aivar tegi hoopis video.

Peale paari kanali juures veedetud tundi hüppasime jälle bussile ja sõitsime edasi Amador Causeway'ks kutsutava poolsaare algusse, kust kõmpisime jalgsi poolsaare tippu. Sellelt promenaadilt avaneb vaade nii Bridge of Americas sillale, mis sisuliselt on ühenduslüliks Põhja- ja Lõuna-Ameerika vahel, kui kanalisse sisenemist ootavatele laevadele. Poolsaare lõpus on ka jahisadam ning palju poode, söögi- ja joogikohti.

Õigupoolest on siin ilm ikka selline, et päeval midagi peale jäätise ja külma õlle ei ihaldagi, nii et nii me sealkandis siis tšillisemegi: ka õlle- või jäätisepause tehes. Püüdsime just meenutada, kas mõnes kohas veel on sama kuum olnud kui Panama Citys, ning meenus ainult saun.  Hotelli tagasi jõudes ronisime kõigepealt katusebasseini ning siis suundusime õhtusööki otsima. Nagu sellel reisil tavaks, on need kohad, mille oleme eelnevalt Tripadvisori soovituste põhjal välja valinud, kas ajutiselt või jäädavalt suletud. Seega leppisime üsna meie hotelli lähedal oleva ja samuti heaks hinnatud Liibanoni restoraniga. Arvatavasti esmakordselt elus sõime halal-liha, aga vaatamata meie kergele skepsisele, oli see väga hea.

Aive

Haidega koos ujumas

Peale hommikusööki Heliconia hotellis istusime paati ( täpsemalt siis mina, Aivar, noor paarike Hollandist, hotelli hollandlasest omanik, tema itaallasest abimees ja kohalik kapten), et alustada retke Coiba saarele. Peale ca kolmetunnist teekonda, kus õnnestus ka paari delfiini veest välja vilksamas näha, saabusime paradiisi. Õhk ca 33, vesi hinnanguliselt ca 32 kraadi ehk isegi pisut veel soojem kui Kariibi meres. Idülliline helesinise veega rand, kus vaid mõned üksikud majakesed püsti pandud.

Saarel on nimelt rahvuspark, kus püsielanikeks vaid loomad-linnud-kalad, ning majakesed on mõeldud rahvuspargi töötajatele ning meiesugustele turistidele. Ja kuna turiste on väga üksikuid ja töötajaid ka väike grupike (kuigi sellele vaatamata jäi meile segaseks, mis asja nad seal kõik ajasid - me nägime neid ainult niisama tšillimas), siis valitsebki saare nn baaslaagris tõeline vaikus ja rahu, kus võrkkiiges loksudes merekohinat kuulata.

Aga kauaks me sinna võrkkiike molutama ei saanud jääda, sest kohe läks programm lahti: snorgeldamine, matk ja siis veel snorgeldamine. Ma juba mainisin, et ma selle va toru kaudu ei saa  hingata, aga võtsin siis ainult prillid ja käisin pidevalt pinnal hingamas. Aga vaatamata mittejärjepidevale kalade passimisele õnnestus mul ikka ära näha nii suured merekilpkonnad, haid, raid ja kõikvõimalikud muud ägedad ja värvilised suuremad ja väiksemad kalad, sest see veealune elu on ikka nii liiigirikas ja valitseb tõeline tiheasustus. Nt on võimalik sattuda ujuma paksu kalaparve, kes sarnaselt meile täiesti pinnal ujusid.

Haid õnneks päris pinnale ei pürginud, kuid päris lähedalt sai neid näha küll, eriti tuuri viimasel päeval, kus meie snorgeldamiskoht lausa kubises haidest. Siiski pole tegemist nende suurte haidega, kes tavatsevad inimestest suutäisi haugata. Need siin on väiksed sugulased riffihaid, kel pikkust ca 1,5 meetrit. Aga hai välimus täitsa olemas.

Teine päev kiskus lausa spordiks kätte - peale hommikusööki solberdasime 4 tundi järjest vees. Aga kuna vesi on nii soe, siis külm ka ei hakka.

Pealelõunal sõitsime paadiga krokodille sisaldavale jõele.Teel sinna pakkusime küüti ka mingile relvaga vennale (vist sõjaväelane), kes tahtis saada saarel kunagi asunud vangla juurde, millest nüüd sõjavägi oma merevalvepunkti on teinud.

See siis on saare teine inimasustusega punkt.

Aga edasi siis selle jõe juurde. Paar krokodilli tõesti olid pead veest välja pistnud. muidu on vesi nii läbipaistmatu, et seda, kes või mis veel all varitseb, on võimatu näha. Jõeäärses metsas nägime ka saarel elavaid haruldasi suuri ja erkpunaseid papagoisid. Tekitasid ikka vau-efekti. Nad on ka väga valjuhäälsed, nii et ei jäta kuidagi endale tähelepanu tõmbamata, samas ei jäänud nad kordagi piisavalt pikalt paigale, et oleks nad ka pildile saada õnnestunud. Nägime ka  muid linde, kuid nad jäid paraku papagoide varju. Küll aga pälvis meie suuremat tähelepanu poolest kehast vees vedelev hiigelsuur must vesipühvel, kes meid nähes raginaga läbi põõsaste jõest välja üritas murda. Igaljuhul oli see pühvel nii haruldane vaatepilt, et meie grupijuhidki olid elevil.

Paadimatkale järgnes jalgsimatk, mis osutus korralikuks mudasmüttamiseks, nii et palju puudu ei jäänud, et oleksime jalgupidi mutta kinni jäänud. Aga ahvid nägime ära.

Enne õhusöööki veel väike suplus, siis söömine, hollandlastega kaardimäng ja jälle vara magama, sest õhtul pimedas sellises üksildases kohas suurt midagi nagunii teha pole. Päevavalges sai vähemalt looma- ja linnuvaatlusega tegeleda. Baaslaagri territooriumil nägime paari veidrat iguaani ja sisalikku, mingeid eriti naljakaid roti figuuri, kuid pikemate jalgadega ja suuremaid loomi, ilusaid väikseid punaseid ja naljakaid suuri must linde, kellel näis olevat tavaks igal hommikul kambakest tiivad laiali mediteerida.

Kokkuvõttes võime küll Coiba saare kohta öelda, et see on parim osa Panamast. Oli ülihästi veedetud aeg. Peale hommikust viimast haiderikast snorgeldamist sõitsimegi tagasi. Kõik need tunnid, mis me selle tuuri käigus Vaiksel ookeanil veetsime andsid tunnistust, et ookeanil on täiesti korrektne nimi - oligi täiesti vagane värk; ei mingeid suuri laineid.

Aga edasi läks nii, et hüppasime hotelli eest alustuseks sellisele lähiliinibussile, kus ühel hetkel selgus, et sõitsime koos kanadega. Nimelt oli ühel proual kilekotti topitud kolm elusat kana, pead kilekotti tehtud aukudest kenasti väljas.

Kohaliku bussi pealt maha astudes ei jõudnud veel ringigi vaatama hakata, kui mingi vend ligi hüppas ja aimas, et tahame Panama Citysse sõita. Püüdsime veel hakata rahulikult vestlust arendama, et millal see buss ikka väljub vms, kui vend juba kohvri käest rebis ja vaikselt liikuma hakanud bussi suunas tormas, meie kannul. Selgus, et juba kohe läkski. Aga saime ikka bussi ning nii jäi ära dilemma, kas ja mida bussi näksimiseks kaasa osta.

Lisaks veel ka üks kurioossum, mille tunistajateks täna olime: päike säras ja täevas oli täiesti helesinine ja pilvitu. Aga kuskilt sadas ikka vihma kaela. Kontrollisime ka seda, et ühtegi linnuparve parajasti üle ei lennanud. Seega tundub, et vihmaperioodil on võimalik vihmasadu ka pilvitust taevast.

Aive

Bussiga läbi Panama

Meil on täna ka ikka veel wifi olemas. Ja soovitud kohta kohale saime ka, vaatamata äärmiselt segasele ja kaootilisele asjaajamisele. Aga nii see siinkandis vist käibki - kõrvalt vaadates tundub, et nad ei saa üldse aru, mida sina neilt tahad ja siis ajavad ise mingit hoomamatut asja, aga lõpuks on kõik korras ja astud in the "middle of nowhere" hotelli ees maha, mis üllatuslikult osutubki selleks, mille broneerisid.

Tänu internetile saime ka just teada, et meil õnnestus ikka New Yorgist väga õigel ajal tulema saada. Oleks täna bussiaknast nähtud sademed lumena tulnud, oleks siin tõenäoliselt veel paksem lumi olnud.

Aga tänane päev läks meil siis sõitmise tähe all - alustuseks veetakso ja edasi tunde bussis loksumist. Pikamaabuss oli nagu Ladina-Ameerikas tavaks nii kargeks konditsioneeritud, et New Yorgis kasutusel olnud riided läksid taas käiku.

Ca pool sõidust näidati telekast latino lembelaulude vidosid, mis oleks hea materjal nn näosaates parodeerimiseks, poleks vaja isegi midagi liialdustega teha - ikka oleks väga naljakas. Aga kohalike jaoks tundus olevat tegemist hästituntud repertuaariga: suurimaid hitte laulis pool bussitäit kõva häälega kaasa.

Aive

Vähetegus päev pilvede all

Tundub, et rohutirts mürgine ei olnud, küll aga oli ta uskumatult järjekindel - hommikul istus ikka veel lootusrikkalt rõduukse taga ning siis kui me rõdule hommikust sööma suundusime, püüdis ta salakavalalt posti taga varjuda ning ikka veel oma võimalust tuppatungimiseks oodata. Aga me olime ka valvsad ja teda sisse ei lasknud - mis siis, et korter on suur ja üks tuba seisab kasutamata, me siiski sellist tasuta allüürnikku ei tahaks.

Täna võtsime põhiliselt pilve - selles mõttes, et vaatamata pilves ilmale sõitsime paadiga teisele saarele randa, sest ilm on ju ikkagi peaeagu sama soe kui päikesega ja vees sulistamine ka puhas rõõm. Tegemist oli Red Frog Beachiga, ehk rannaga, kus elavad üliharuldased ja mürgised punased konnad. Seetõttu ei oskagi öelda, kas see oli õnneks või kahjuks, et me neid ei näinud. Rannal polnud muidu viga, samas Kolumbias ja Venetsueelas oleme ilusamaid näinud.

Aga rannal olev baar-restoran oli muhe ja pakkus häid toite, nii et päris mõnus chillimine oli. Meie meeldivaks üllatuseks tuli ka paadimees meile järgi, lausa 5 minutit kokkulepitud ajast varem, kuigi olime edasi-tagasi sõidu eest kõik ette ära maksnud. Vähemalt hilinemist oleks oodanud, arvestades siinset uimerdavad elustiili. Aga õigupoolest on see päris mõnus, kui keegi kuskil aktiivset müügitööd ei tee - nt õhtupoole siinse kaubandusega, sh ka suveniiripoodidega tutvudes ei vaevu müüjad ennast liigutamagi, rääkimata siis sellest, et sulle midagi pähe määrida üritaks. Lõpuks käid ka ise jalgu järel lohistades passiivsel ilmel ringi, ning kui juhtumisi peaks mõni mõte tulema, siis peaks selle kirja panema, sest tegemist on haruldase momendiga.

Homme ootab meid ees selle reisi tõenäoliselt suurim küsimärk - kuidas täpselt meil ikkagi õnnestub saada siit saarelt mandrile ja siis sõita bussiga Kariibi mere rannikult Vaikse ookeani äärde. Ei teagi, kas hommeõhtuses peatuspaigas internetti on, aga järgmistel päevadel tuleb kindlasti kirjutamises paus teha, kuna ees ootab ekskursioon asustamata ja internetiseerimata saarele.

Aive