Santorini

Santorinile pääsemine tundus suure küsimärgi all, kui nägime keset ööd lennujaama jõudes Tallinnas seninägematult üüratut turvakontrolli järjekorda ning ilmselgelt veel poolunes uimerdavaid turvakontrolli töötajaid. Neil polnud kiiret kuhugi, aga meie lennul algas juba boarding… Oleksimegi oma lennust maha jäänud, kui poleks järjekorras vahele trüginud. Lühike vahepeatus varahommikuses Ateena lennujaamas, kus Aivar kasutas soodsat võimalust erinevalt Eestist enne 10-t hommikul õlut osta - ilmselgelt ’septembris ei joo’-kampaaniaga me sel aastal ei liitunud…

Santorini lennujaamast võtsime auto – kui nii seda üldse nimetada saab. Fiat 500 võib ju nunnu välja näha, aga mäest üles sõita ta küll õieti ei jaksa. Ühesõnaga autode puhul tundub suurus siiski oluline olevat. Kokkuvõttes muidugi midagi hullu polnud – nädala jooksul meid ta teele ei jätnud, aga endale sellist ratastega poekotti siiski ei soetaks.

Kuna hotelli check-in’ini oli veel mitu tundi aega, otsustasime aega efektiivselt kasutada ja vaadata läbi mõned teele jäävad külakesed ja vaatamisväärsused. Alustuseks muidugi pidime kuskil parkimisplatsil joped maha koorima ja teksad lühkarite vastu vahetama. Kõigepealt sattusime Mesaria’sse, kus peamised vaatamisväärsused olid nagu ikka mõned kirikud ning ühe kunagise saare esirikkuri/veinikaupmehe villa, mis on enam-vähem algupärasel kujul taastatud ja sisustatud ning sarnanes üksjagu meie restaureeritud mõisatele.

Saime seal põhjaliku privaat-tuuri, kuna piletimüüja kaustikust paistis, et olime septembris esimesed külastajad (see päev oli 20.september…) – tundub, et ei olnud just kõige populaarsem vaatamisväärsus. Nagu hiljem nägime, eelistavad turistid üheskoos tunglemist Oia ja Fira suveniiripoodidega ääristatud tänavatel, lisaks on Red Beach justkui palverännaku sihtkoht, kuhu kolonnides vooritakse. Et me seda kõike teame, tähendab muidugi seda, et käisime ise ka ikka samad kohad läbi. Mitte küll kohe kõike esimesel päeval – kuigi Santorini on nii väike, et hea tempoga tormates ei jätkuks nädalaks küll piisavalt vaatamist. Aga me läksime eelkõike puhkama, st tahtsime ka päevitada, ujuda, veini larpida ja maitsvaid kreeka toite nautida – ja nii iga päev. Niisiis vaadates veel rannikul mõned kaunid vaated, sõitsime esimesel päeval hotelli, siis restorani lõunasööki nautima ja siis randa vedelema.

Kuna eelmine öö oli väga lühikeseks jäänud, siis esimesel õhtul vajusime eriti vara ära ja magasime öösel vist 13-14 tundi järjest. Peale hommikusööki jälle väike tuur erinevates kaunite vaadete ja ohtrate kirikutega külakestes ning siis jälle mõnus lebotamine.

Hüppasime läbi ka kohalikust supermarketist, et oma mõnusal hotelliterrassil vedeledes ka midagi rüübata oleks. Ei hakanud peenemate veinidega priiskama, vaid lasin endale vaadist 1,5l plastpudeli täis. Maksis jaburalt vähe, aga maitses täiesti adekvaatselt ning tervisele ka ei hakanud.

Reedeks oli meil soetatud purjepaadituur. Kui öeldi, et hotelli tuleb meile auto järgi kell 9.35, siis pisut muigasime sellise täpsuse peale ja õigupoolest ei uskunud, et lõuna-eurooplased nii hästi kella tunnevad, aga meie hämminguks oligi auto minuti täpsusega hotelli ees. Kogu tuuri korraldus oli üllatavalt ladus.

Meie suundusime regatile (nimelt läheb samal ajal seal sadamast hunnik tuuritajaid välja) vana retropurjekaga, mis võttis lisaks kaheliikmelisele meeskonnale peale 8 turisti – kõik peale meie britid, aga väga lõbus seltskond. Brittidele omaselt eelkõige ikka dringi peal väljas.


Aga lisaks dringile saime ka nautida häid vaateid saarele mere poolt, näha ära vulkaani (eraldi saareke), käia ujumas rohelises termaalvees (vulkaanisaare külje all) ning snorgeldada. Ma sain lõpuks ära proovida ka selle nn memmekate snorgeldamismaski, mida seni vaid vannis testinud olin – osutus ka meres täiesti veekindlaks, nii et väga hea ost! Decathlonist muide.   Hiljem käisime selle maskiga ka oma hotelli rannast solberdamas ning isegi seal nägi päris palju keni kalu.

Kuna reede sai rahulikult võetud, siis laupäeval võtsime ette matka Oia ja Imerovigli vahel (edasi-tagasi 15 km). Aga teekond rannikut mööda on imekaunis, nii et väsimust ei jõudnud tunda hakatagi. Küll aga päikesepõletust, nii et Oiasse tagasi jõudes üritasime valida rohkem neid tänavaid, mis varju jäid. Oia ongi mu meelest (ja ka enamuste teiste turistide meelest) Santorini kõige ilusam koht.

See on kuulus ka oma päikeseloojangute poolest, mille vaatlemiseks rahvas juba üle tunni aja varem parimaid kohti hõivama hakkab. Ühesõnaga, kui räägitakse Oia romantilistest päikeseloojangutest, siis juhul kui arusaam romantikast on kuskil pildistavas/selfitavas rahvamassis rüseleda, siis see ongi õige koht, kus olla.

Järgmisel päeval käisime vaatamas Akotiri varemeid (sarnaselt Pompeile vulkaanituha alla jäänud linn, ainult et oluliselt vanem) Algul suhtusime skepsisega piltidesse, kirjeldustesse ja videotesse, selle kohta, mida sealt väidetavalt leitud on – seinamaalingud jms – sest kohapeal midagi nii grandioosset ei näe. Aga paar päeva hiljem sattusime pealinn Firas muuseumisse, kus need väljakaevamistel leitud amforad ja maalingud kõik välja pandud olid, nii et pidime tagantjärgi tunnistama, et kreeklased ei bluffinudki asja ilusamaks kui see tegelikult oli.

Akotirist mõõduka jalutuskäigu kaugusele jäigi see eelmainitud Red Beach ehk punasest kivist rand, mis ka turiste magnetina tõmbab, ehkki välja on pandud hoiatussildid varisemisohu kohta. Me saime ka veel nii ära käidud, et midagi kaela ei varisenud, kuigi paaris kohas püsis see kalju küll justkui tahtejõust.

Tagasiteel oma kodukülla Perissasse (see on muide musta liivaga või pigem küll kruusaga rannaga kuurort) tegime peatuse ka Emporeios, mis ei paku küll selliseid kauneid merevaateid kui Oia või Fira, kuid see-eest on seal eriti vahva kitsaste tänavate rägastikuga vanalinn, kus teistest turistidest praktiliselt segamatult ringi seigelda. Nagu ikka palju kirikuid, lisaks ka väidetavalt saare kõige paremini säilinud kindlus. Oli tõesti täitsa terve hoone ja kuna uks oli avatud, mõtlesime vaadata ka sisse. Sees selgus, et sattusime hoopis kortermaja koridori, mitte turismiatraktsioonile.

Järgmine päev otsustasime jälle matka teha, et heast toidust kogutud ohtraid kaloreid pisutki ära kulutada. Matk Perissast üles mäkke antiikse Thira varemete juurde oli umbes 4 km. Kohale jõudes selgus, et kuna tegemist on muuseumilaadse vaatamisväärsusega, siis oli see esmaspäeviti suletud. Et mitte kõmpida pettasaanuna 4 km alla tagasi, otsustasime sealt hoopis teise, ühtlasi saare kõrgeima mäe tippu ronida, kus mingi klooster olevat. Paras turnimine, aga jäime oma saavutusega rahule. Mäe otsas avanevad ka vaates igasse suunda üle saare. Kokku siis sel päeval jälle üle 12 km üles-alla vantsimist. Hiljem veel veidi ujumist ka otsa, nii et korralik spordipäev.

Öösel ärkasin kahtlase krõbina peale. Mõne hetkega sain aru, et senini pea pilvituna püsinud taevast oli hakanud vihma sadama. Ja meil puha loog lahti! – või õigemini uikarid ja rätikud terrassil kuivamas ning hommikul vaja need juba kohvrisse pakkida. Hüppasin voodist ja tormasin paljalt rõdule pesu kokku korjama. Õnneks vist öisel tunnil väga palju publikut polnud.

Hommikuks paistis jälle päike, aga siiski otsustasime, et teist päeva järjest 8 km mäest üles-alla kapata läheb paljuks, ning läksime uuele katsele seda antiik-Thirat näha autoga. No mu meelest oleks jalgsi lihtsam olnud! Õnneks märkasin Aivari rooli ajada, sest see kitsas kurvine tee kuristiku serval oli ikka päris hirmus. Antiik-Thira Machu Picchut näinutele paistab muidugi lahja, samas on ta mitu tuhat aastat vanem.

Reisi lõpuks jätsime pealinn Fira, mis on Oia’ga üsna sarnane, aga mõnevõrra suurem – ühesõnaga maaliliselt ilus ning pakub võimalust ohjeldamatult suveniire, ehteid, klaasikunsti jms shopata, samuti nälgajäämist pole karta. Turiste jätkub mõlemasse linnakesse , eriti päeval kui kruiisilaevad käivad. Firas päikseloojangut vaatama kogenevad veidi väiksemad hordid, nii et seal oli seda pisut rahulikum vaadata kui Oias.

Kokkuvõttes oli seekord puhkus, mis üleliia ära ei väsitanud, lisaks jätsid kreeklased endast piisavalt hea mulje, et järgmisel aastal Kreeka saarte vahel purjereisi plaanida.

Põhjaranniku purjeretke mitteametlik logiraamat

Kuna sel aastal jäi soojadel vetel purjetamine vahele, siis otsustasime teha teoks juba mitu aastat plaanis olnud purjeretke Eesti rannikul. Nädal aega enne retke algust jälgisime hoolega ilmaprognoose ja jõudsime vaheldumisi nii rõõmustada kui murelikuks muutuda (nimelt oli vahetevahel prognoos suhteliselt ebameeldivalt tuuline - kohati isegi prognoositi tuule kiiruseks 15-20 m/s). Reedel oli prognoos kolmeks-neljaks päevaks siiski igati positiivne - tuulekiirus vahemikus 3-5 m/s ja valdavalt päikeseline ilm - nii et otsustasime laupäeva hommikul teele asuda. Lahtiseks jäi sellel hetkel veel see, kui kaugele me purjetame - seda otsustasime vaadata jooksvalt, sõltuvalt ilmaoludest.

Esimene päev: Pirita - Kelnase (22 nm)

Laupäeval kell 12 andsime siis kodusadamas otsad lahti ja võtsime suuna Prangli saare Kelnase sadama suunas. Tuul oli otse tagant ja puhus vaevu-vaevu, nii et teekond Piritalt Aegna läänetipu suunas kulges peamiselt spinnakeri jälgimise tähe all - kord oli see uhkelt tuulest punnis ja siis jälle mitte :), nii et selleks, et mitte päris seisma jääda, andsime aeg-ajalt mootoriga hoogu juurde. Aegna tipu juures vaatasime tõtt 4-5 hülgega, kes meid sajakonna meetri kauguselt huviga seirasid. Sellega sai ka enneaegselt täidetud reisi üks eesmärke - nimelt oli meil plaanis ka hülgevaatlusega tegeleda, kuigi selleks oli plaan minna Malusi saarte juurde, kus mõningatel hinnangutel on võimalus neid vahvaid loomi näha 99.9%. 

Kuna tuul ei tugevnenud ka peale Aegnast möödumist, jätkasime esimest päeva "veinipurjetamisega" Prangli suunal. Kelnase sadamasse jõudes tabas meid esimene väike ehmatus - sadamas ei olnud ühtegi vaba kohta... Tegime kõne sadama telefonil, aga sealt eriti adekvaatset infot ei saanud - "pange sinna kuhu saate". Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem - ühe sadamas seisnud purjeka pealt tuli abivalmis mees ja soovitas meil end ühele suurele kahemastilisele soome purjekale poordi kinnitada. Rääkis, et nemad olid eelmise öö seal veetnud ja vaevalt see ka laupäeva õhtul välja läheb. 

Kuna kell oli juba üle viie ja kõht päris tühi, läksime peale otste kinnitamist Prangi Rannarestorani õhtust sööma. Viiest menüüs olnud praest oli tegelikult olemas vaid kolm, nii et õhtusöögiks oli suhteliselt kodune "siga kartuli ja seenesoustiga". Siiski aus ja maitsev roog ning tore oli ka näha, et sellises kõrvalisemas kohas oleval restol kliente jätkub. 

 
Peale purjekale naasmist saabus sadamatasu kasseerima sadama asjapulk, kes oli ilmselgelt kenast suvepäevast viimast võtnud, nii et tema jutust oli suht keeruline aru saada ja tema käsitsi kirjutatud arve oli samuti (vähemalt meie jaoks) loetamatu :). Kuna seljataga oli juba pikk päev vabas õhus ja hämaraks läks juba 10 paiku, siis heitsime ka meie enda jaoks väga vara magama ja külakultuurimajja diskole jäi seekord minemata. 

Teine päev: Kelnase - Malusid - Viinistu (30 nm)

Varasest magamaminekust ja suht askeetlikust asemest tingituna olime hommikul varakult ärkvel ja peale kerget hommikueinet  ja varahommikuse sadamaidülli nautimist lahkusime kell 9 sadamast, võttes suuna Malusi saarte suunas. Ilm oli juba hommikul päikeseline ja soe ning tuuleolud olid vaid õige pisut eelmisest päevast paremad. Spinnaker püsis paar tundi kenasti punnis ja saime ka 2-3 sõlmega edasi liigutud ilma mootori abita. Kuna palju muud tegevust polnud, saime võtta nii päikest kui veini/õlut.

Malusite juures selgus, et seal on tõesti hulganisti hülgeid. Kuna 2/3 teekonnast ootas veel ees, siis üle poole tunni me seal ei passinud, aga nägime selle aja jooksul nii kümmekonda hüljest.

Teekond jätkus vaheldumisi purje ja mootori abil, ning kella 5st jõudsime Viinistu sadamasse. Meri oli kogu teekonna vältel päris tühi - nägime üht kaatrit Malusite juures hülgeid passimas ja hiljem tuli üks purjekas vastu - tühja merd arvestades isegi kohatult lähedalt, kuna soolopurjetaja oli roolimise asemel vist kajutisse askeldama jäänud. Viinistu sadam oli võrreldes Kelnasega ... eee ... täiesti võrreldamatu - seal seisis üks pujekas ja üks kaater (mõned kummipaadid ka), nii et seal oli küsimus pigem selles, et millist poid endale valida :). Samas on Viinistu sadamas üsna hea restoran, lisaks võimalus saunatada.

Kolmas päev: Viinistu - Kaberneeme (23 nm)

Ärkasime enne kaheksat kajutikatusele trummeldava vihma saatel ja seekord võtsime linnupetet hotellis, kus 5eur per nägu sai buffet hommikusööki. Sel hommikul oli ka otsustamishetk - kuna kolmapäevaks lubasid kõik ilmaennustajad nagu ühest suust paduvihma ja rajutuult, siis otsustasime teisipäevaks Tallinna tagasi jõuda (seega jäi sel korral ära Vergi sadama külastus). Teele asumise hetkeks oli vihm otsa lõppenud ja varsti tuli ka päike välja. Teekonda võiks jällegi sobida kirjeldama termin "veinipurjetamine". Kerge vihmasabin tabas meid vaid pisut enne kohalejõudmist. Kaberneeme sadam meenutas meile Horvaatia omi - küll mööndusega, et see on nii kümme-kakskümmend korda väiksem - nimelt on see 2015.a renoveeritud ja näeb kena ja hubane välja. Pisuke jalutuskäik külavahel/rannas ja asusime einestama kuulsas OKO restoranis. Ilmselt sadama kergest sarnasusest Horvaatia omadega valisime üheks söögiks sinimerekarbid, mis maitsesidki samahästi kui lõunamaal :). Ka kõik muud road ning teeninduski olid esmaklassilised, nii et pole ime, et kohta kiidetakse.

Neljas päev: Kaberneeme - Pirita (33 nm)

Seekord ei saanud me nii vara startida kui eelmistel päevadel, kuna WC ja duširuumi võtmed sai ära anda restorani ja kuna avatakse see kell 11, siis töötajad ilmusid välja kuskil 10-st. Samas sai proua kasutada juhust vaikses üksiduses rannal päevitada. Kui Horvaatias saime "päriselt" purjetada nii viimase tunni, siis seekord terve viimase päeva. Nimelt oli tuul oluliselt tugevam kui eelmistel päevadel, nii et see tekitas meil pisikese ehmatuse juba sadamast lahkumisel - kuna meie purjeka manööverdamisvõime on tänu väikesele päramootorile küllaltki kesine, siis see, pluss vähe ruumi, pluss tuul tekitas suht napika (muuli riivamisest jäi vist max paarikümmend sentimeetrit puudu). Aga tuul oli sobivast suunast, nii et peale Kaberneeme poolsaare otsa ja Koipsi saare vahelisest kitsast farvaatrist mootoriga läbitulekut tõmbasime purjed üles ja kiirus tõusis üsna koheselt 5 sõlmeni. Seda pidu jätkus pisut üle tunni - Muuga lahte jõudes kadus tuul praktiliselt hetkega... Kusjuures just sel hetkel kohtusime ühe teise purjekaga ja tõenäoliselt mõlemad püüdsid teisele näidata, kui väledad purjetajad nad on. Näidata õnnestus pigem ühel kohal seismist... 

Peale pisukest ootamist tõusis tuul uuesti, aga seda paraku teisest suunast - nüüd puhus ta meie sihti arvestades täpselt vastu... Niisiis läks krüssamiseks ehk maakeeli sik-sakitamiseks - algul suund Muuga sadamale peale, siis Prangli suunas, siis Rohuneeme, jälle Prangli jne. Lühidalt öeldes oleks algse tuule jätkumisel kulunud Muuga lahe läbimiseks ca 3 tundi, aga nüüd läks ca 4.5 tundi (loomulikult tähendas see ka, et tegelikult läbisime selle päevaga kokku tervelt 42 nm). Peale Aegnat oli tuule selline suund aga täiuslik, nii et sealt Piritani tulime napi 2 tunniga. Kogu selle aja aga tuul muudkui tugevnes ja lained kerkisid (silma järgi hinnates olid need nii Muuga kui Tallinna lahes 0.5-1m), nii et purjekas oli kogu aeg kenasti kreenis ja kapten rõõmus (kapteni proua aga pisut murelik, et kas mitte liiga kreenis ei ole).

Kodusadamas ei olnud vastuvõtt just kõige sõbralikum - vahetult peale otste kinnitamist tuli korralik vihmavalang. Päeva kokkuvõttes olid hinnangud päevale erinevad - kapten oli väga rahul, kapteni proua aga arvas, et selliste ilmaoludega oleks teekond pidanud olema vähemalt poole lühem (vist ei saanud piisavalt veini juua  - nn veinipurjetamise päevadel ta kuivale maale ei kiirustanud). Kokkuvõttes jäime aga mõlemad väga rahule!

Andaluusia kevad 2017

Viimasel ajal on saanud tavaks oma reisidest ikka väike ülevaade kas siis jooksvalt anda või hiljem kokkuvõte teha, mida nähtud, mida tehtud. Hispaania ei kõla just üleliia eksootiliselt, olles vist eestlaste hulgas üks populaarsemaid reisisihtkohti, ning eks oleme me ka ise seal rohkem kui korra juba käinud. Seekordne nädalane reis viis meid Andaluusiasse, kus mina aastaid tagasi juba rannapuhkust veetmas käinud, aga Aivari jaoks oli see veel läbikäimata piirkond. Seekord siis aastaajast tulenevalt mitte rannapuhkus vaid pigem nagu kultuurireis. Mis siis olid reisi highlight’id sellises väheeksootilises sihtkohas? Esimesena tuleb selle reisiga muidugi meelde snorgeldamine hotellitoa vannis… Võimalik, et olen ainus inimene, kes sealses vannis on snorgeldanud… Kalu oli mõistagi ootuspäraselt vähevõitu – õigupoolest ei näinud ühtegi. Aga mingit veinikärbest uppumas õnnestus isegi läbi maski näha. Veidra loo tagamaa on see, et kuna mulle sellise tavapärase snorgeldamismaskiga sulistamine kuidagi ei sobi, siis otsustasin Hispaania suurest spordipoest osta endale special memmekate maski, millega oleks hea mugav edaspidi kalu vaatamas käia. Aga et mitte seda ilma asjata mööda maailma ringi vedama hakata, üritasin kohe samal õhtul ära testida, kui hästi see toimib. Ainus võimalus veekindluse testiks hotellitoa vann. Fototõestust ei esita, sest ma sel pildil muud riietust peale maski ei kanna.

Ülejäänud puhkus oli pigem tavapärane – iga päev vähemalt 20 km mööda linnatänavaid või loodust ringi traavimist ja vaatamisväärsuste (mille hulgas prevaleerisid mõistagi igasugused kirikud, aga ka mõned härjavõitlusareenid jms) vaatamist. Tegelikult oli minu esmane huvi Andaluusias käia läbi El Caminito del Rey matkarada. Aastaid tagasi, kui Andaluusias käisin, siis sinna kedagi ei lubatud, ainult ekstreemsportlased käisid salaja kuristiku kohal ukerdamas. Aga nüüdseks on kuristiku kohal kulgev matkarada ära renoveeritud ning turvaliselt läbitavaks muudetud. Ühesõnaga see koht oli minu „Kohad, kus kord elus tuleb kindlasti ära käia“ nimekirjas ning nüüd siis õnnestus linnuke kirja saada. Oli sama äge kui piltide/videote järgi ette kujutasin. Kõigile antakse seal ka kiiver pähe, kuna kaljude küljest võib midagi pähe pudeneda, aga me millegagi pihta siiski ei saanud. Tegime mõne kaevuri-endli ka.

Looduse suurepärase kätetöö parimad näited olid veel Nerja koobas ning Gibraltari mäe otsas asuv St Thomas’e koobas. Esimesele neist kuulub au majutada väidetavalt maailma kõrgeimat stalagmiitidest ja stalaktiitidest moodustunud sammast ning koobas ise oli ka suurim ja kõrgeim, mida külastanud oleme.

Gibraltari koobas seevastu säras edeva diskoteegiliku valgustusega, sest koobas ongi võetud kasutusele kontserdisaalina.

Looduse ja inimese koostöös on sündinud ka väga vaatamisväärne linn Ronda. Ehitatud vanal ajal, kui vaenlased kõikjal varitsesid, kõrge kalju otsa, et vaenlastel võimalikult raske ligi pääseda oleks. Tänaseks on ligipääsu niipalju lihtsustatud, et turiste voolab sellisesse Pärnu-suurusesse linnakesse hordide kaupa. Aga tasub käia – nunnu vanalinn ning põhiatraktsiooniks olev meeletult kõrge vana sild kaljulõhe kohal. Juhtusime kas kaunil kevadisel ajal, kui õuna- ja/või kirsipuud õitemeres ilutsesid. Ei saanud jätte nn silla-endlit tegemata.

Toredad vanalinnad olid ka teistes linnades, mida külastasime: Sevilla, Granada, Malaga, Gibraltar. Granadas oli põhieesmärk üle vaadata kuulus Alhambra, mis jällegi ei petnud ootusi.

Sevillas tegime lisaks pikale ja põhjalikule linnaekskursioonile ka ekskursiooni (giidiga) härjavõitlusareenile. Võitlust parajasti ei toimunud, nii et saime härgade ja toreadooride asemel ise areenil ringi tatsata ja rahulikult endleid teha.

Üüratu suure peakatedraali juurde jõudsime aga nii hilja, et järjekorra pikkust vaadates tundus, et enne sulgemist me sisse ei pääse. Seega tegime ainult ringi ümber maja ja arutlesime, et miks nad küll kunagi sellist suurushullust põdesid.

Väga hea mulje jäi Malagast, kus on jalakäijatele palju meeldivaid jalutamiskohti loodud nii vanalinna kui ranna äärde ja sadamapiirkonda.

Päris rannailma veel polnud, aga mõnus oli siiski juba välikohvikustes/restoranides aega veeta (kuigi üks tõenäoliselt põhjamaa turist juba ka päevitas rannas). Kuigi 2 päeva enne meie saabumist oli linna tabanud tromb, mis linna täielikult üle ujutas ning isegi mõne tänava minema uhtus, olid meie saabumise ajaks kenasti kõik tagajärjed likvideeritud. Samas, kui paar päeva varem oleks meie rendiauto saanud hotelli maa-alusesse garaaži ära uputada. See garaaž oli aga ka kuiva ilmaga paras väljakutse – see oli nii väike ja kitsas, et sõita tuli nii, et auto ja seina vahele jäid mõned millimeetrid mitte mõned sentimeetrid. Aivaril on õnneks täpne silm ja kindel käsi.

Aivari kindlat kätt ja täpset silma läks ka vaja, et Juzcari nimelisse linnakesse sõita, kuna sinna viis päris kitsas ja kurvine mägitee. Linn on kuulus selle poolest, et Smurfide filmi jaoks värvis Disney filmikompanii kogu linna seni valged olnud majad helesiniseks, ning seejärel sai seni aastas mõnda üksikut turisti näinud linnast popp vaatamisväärsus, mistõttu lasid kohalikud majadel siniseks jäädagi.

Ühel päeval lipsasime ka Schengenist välja ning käisime Gibraltaril. Põhiatraktsioon on seal see mägi koos oma ahvide, juba varem mainitud koopa ja erinevate sõdade aegsete tunnelisüsteemidega mäe sees. Mäe otsa saamiseks on mitmeid võimalusi – köisraudtee, minibuss, takso… Meile tundus kõige lihtsam jalgsi kapata (päeva kilometraažinorm oli ka nagunii vaja täis saada).

Kokkuvõtteks on Hispaanias ikka tore käia: hea kliima, ilus loodus ja õdusad linnad, mis aga iga veinisõpra kõnetab – odav vein tundub justkui inimõigus olevat: kaas veini 1.8-2.5 EUR. Ja kui oleks võib-olla veel nädala kauem olnud, siis oleks igas hotellis hommikusöögiks pakutavat suurepärast saiakestevalikut jäänud mõneks ajaks meenutama ka kasvanud kehakaal.