Horvaatia 2. osa

Hvarist kulgesime samal saarel asuvasse Stari Gradi, mille olulisemad vaatamisväärsused pidavat olema ühe kunagise poeedi mereveebasseiniga villa ning mingi Venuse kuju. Venuse kujust ei teadnud isegi kohaliku turismiinfo töötajad midagi, nii et see vist siis asub mõnes teises Stari Gradis (sellise nimega linnasid on Horvaatias hulgi). Aga villa nägime ära, kuigi Stari Gradis meile sadamakohta ei jätkunud. See-eest leidsime ühe vaikse lahesopi linnast väljas looduse rüpes, kus mõõduka tasu eest poisid renditi. Sinna siis õhtut ja ööd nautima jäimegi. T.J. valmistas meile seekord suurepärase mereannisupi (isegi kalapõlgurid mina ja A.V. tõstsime teise taldrikutäie juurde). Järgmisel hommikul sõitsime pagulaspaadiga kaldale ja tegime ca 3 km matka läbi metsa Stari Gradi linnakesse.  Järjekordne nunnu sadamalinn, aga nagu öeldud, ilma Venuse kujuta.

Tagasiteel püüdsime natuke teist teerada mööda minna ja sattusime veits metsa seiklema, nii et lõpuks kappasime higist nõretavatena suht tempokalt, et õigel ajal poi pealt lahkuda. Et vähem sõudmist oleks, läks pool seltskonda kaldalt purjekale ujudes.   

Vastu õhtut jõudsime Milnasse, kus on mitu sadamat, sh üks päris suur, nii et olime kindlad, et saame vahelduseks jällegi sadama hüvesid nautida. Kuid paraku olid kõik sadamad pilgeni täis, nii et jäime linna külje alla ankrusse.  Kuna nii see polnud plaanitud, siis oli vaja minna toiduvarusid täiendama. Pagulaspaat teele, Esisõudja A.P.  ja paremad shoppajad A.V. ning T.J pardale, lisaks mina kui kõige kergem paadivalvuriks kaldale kaasa (seal linna külje all ja hämaras ei julgenud seda järelvalveta jätta). Pimeduse saabudes ilmusid lähedusse luurama paar noormeest, nii et vaatasin juba, et kas peaks paati hüppama ja n.ö avamerele sõudma (kuigi sõudjana ma olin ennast eelmisel päeval just kõva slalomistina näidanud). Siiski noormehed mulle enne ei lähenenud kui shoppajad koos meeletu koguse tavaariga (nt arvati, et 3l veinist ei piisa, on vaja 5l  (kusjuures lõpuks selgus, et oligi :)) kohale jõudsid. Noormehed olid siiski abivalmid ning lükkasid meie meeletu raskuse alla sattunud paadi kaldast lahti. Imekombel me päris põhja ei vajunudki, kui seal pimeduse varjus itsitamise saatel purjekale lähenesime. Lõpuks olid kõik jälle rahul, et rahvarohke sadama asemel sai vaikust ja rahu ja hommikust ujumist nautida. Mõned nutikamad nagu meie läksid hommikul kohe tankima (hiljem oli meeletu järjekord) ning alles siis Milna linnakesega tutvuma. Milna oli teistest väikelinnadest rohkem räämas (kuigi sadam oli seal palju suurem) ning paljud majad olid tühjaks jäänud ja pooleldi lagunenud.  Aga kuidagi muhe oli ta ikkagi.  

Milna-Split oligi viimane etapp – algul tuulevaikuses, kuid lõpuks saime kätte kogu reisi suurima tuule ja kiiruse (8 sõlme), ning ka sellise kreeni, et pidime veinijoomise katki jätma.  Mereside raadio 16.kanalilt  (mis on mõeldud hädaabikutsungiteks ja muu olulise info edastamiseks) kuulsime laulmas ilmselt purjus itaallasi, kuigi välistada ei saa, et nende laulusõnum oligi O sole mio, nüüd lähme põhja ja kõik on p-s niikuinii. Ning enne surma soovisid ka veel avaldada armastust naisterahvale, kes nende viimsele kutsungile vastas.
Õhtust sõime juba Spliti vanalinnas, kus leidsime väga mõnusa koha, kuhu üritasime tungida tagauksest ning enne avamist. Aga meie kaheksane punt oli piisavalt suur, et selle peale kohe avatigi, ainult et sisse suunati esiuksest.  Öö veetsime veel kõikuval purjekal, sest ka öö oli väga tormiline (vist ka äikest tuli) Hommikuks oli tuul vaibunud ning öine vihmasadu sai ka otsa, nii et saime suunduda linnaekskursioonile.  Split jättis väga hea mulje. 

Mõni vanalinna baar küll üllatas sellega, et seal ei saanud kaardiga maksta, aga õnnestus kuidagi piisav kogus viimaseid kärpe (horvaatia rahaühik kuna tähendab tõlkes kärp) omavahel kokku klappida, nii et janusse õnneks ei jäänud.  

Aga tulles veel purjetamise teema juurde tagasi, siis kõik need virnad merehaiguse tablette, mis kõik kaasa vedasid, jäid puha tarbimata. T.J. ühe võttis sisse, kui üritas pardal naisteajakirja lugeda, aga kahtlustame, et ajakirja sisu oli see, mis iiveldama ajas, mitte väike kõikumine.  Väikesteks ebaõnnestumiseks või pettumuseks võib ka lugeda seda, et mõnel ei õnnestunud reisi lõpuks loodetult kohvioaks ennast päevitada (põhjuseks liigne kreemitamine, mitte päikese puudus). Samuti Kapten ja Esimene ohvitser tahtnuks vist nädal aega tormidega heidelda (kui uskuda mõnda nende kommentaari), kuigi minu meelest jäi küll purjetamine ja purjutamine kenasti tasakaalu ning kõigil õnnestus ikka aeg-ajalt ka ise mõni nn purjetamisliigutus teha. Terve reis oli ülihea fiilinguga, keegi tülli ei läinud ning poole pealt maha minna ei tahtnud. Pigem hakati plaanima juba järgmiseks aastaks samasugust purjeretke.  Olen ülimalt tänulik oma sõpradele, tänu kellele saime sellise nauditava reisi teoks teha. Ja tuleb möönda, et Kapteni proua on ikka hea olla!