Jube raske on kirjutamiseks aega leida. Nt eile tegelesime me hommikust kuni poole viieni õhtul täiesti intensiivselt mittemillegi tegemisega ehk pendeldasime lamamistooli ja mere vahet. Siis korjas paat meid hotelli juurest peale ning rannikul olevast sadamast oli vaja lennujaama sõiduks takso hankida. Kui sul pole õrna aimugi, kust seda otsima hakata, on kõige tõhusam manada pähe segaduses turisti nägu ning kohe tulebki keegi sulle soovitud teenust pakkuma. Väikestviisi segadus oli vaid lennujaamas, kust ühest väravast väljus täpselt samal kellaajal ühe ja sama lennufirma kolm erinevat lendu Kuala Lumpurisse. Ja nii oligi, et kõik tõusid väikeste vahedega järjest õhku ja lendasid tõenäoliselt kolonnis. Ma kahtlustasin, et kohalikele oli välja reklaamitud enneolematu sünkroonlennushow reisilennukitega. Vahepeal igaljuhul mingeid kahtlaseid manöövreid üritati.
Üleeilsest veel niipalju, et plaanitud matka tegime teoks. Ei oskagi öelda kui pikk see distants oli. Kuna matkarada tuleb aegajalt mõne ranna peale välja, siis on raske vastu panna sooja helesinise vee kutsele. Aga matk oli ise ka täitsa tore - nägime lähedalt mitut väiksemat ja suuremat iguaani või varaani, rääkimata neist sabaga vehkivatest oravatest. Lisaks võis näga ka mitmeid huvitavaid majutusasutusi, mõni ikka täiesti uskumatu sara. Peale õhtusööki hotellis, kust avanes selline vaade:
võtsime taskulambi ja läksime mööda rannaäärt lähedal asuvasse baari
Täna oli meil organiseeritud tuuri päev. Peale üsna lühikeseks jäänud ööd Kuala Lumpuris alustasime juba varahommikul sõitu Taman Negara rahvusparki. Tuuri programmis oli alustuseks viisakas jalutuskäik vihmametsas (selles mõttes viisakas, et matkarada kulgeb laudteed mööda, et kaanid ei saaks varbasse hüpata) Ja seejärel rahvuspargi põhiatraktsioon - vihmametsa kohale rajatud mitmed rippsillad - kitsad, kõikuvad ja kääksuvad. Ma ei saa ikka aru sellest kõrgusekartuse teemast - kui on aastasadu püsti püsinud Oleviste torn, siis kibeleb Aivar sealt kähku alla tulema, aga selline kipakas tundub talle lõbus nagu seikluspark. Oligi muidugi väga tore; mulle meeldis ka.
Pealelõunal istusime kanuusse (motoriseeritud, olugi, et see mootor kippus välja surema. Aga mõlasid meile ka ei antud), ning sõitsime külla looduslähedast eluviisi viljelevale hõimule. Ka nende relvaarsenalis sarnadelt Amazonase hõimudega on pikk toru mürginoolte puhumiseks, nii et saime ka jälle oma kopsumahu proovile panna. Aivar oli vaieldamatult parim puhuja meie grupist.
Õhuks jõudsime Cameron Highlandsi, mis on mägedepiirkond ca 2 km kõrgusel ning üks põhilisi põllumajanduspiirkondi, eelkõige tuntud oma tee- ja maasikaistanduste poolest. Homme siis tutvume kõige sellega siin lähemalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar